"Tunnistaja" tegelaste hulgas on terve plejaad Eesti kultuuriloo olulisi inimesi, ent romaani peategelane on sakslasest katoliku vaimulik, preester ja jesuiit Eduard Profittlich, kes 1930. aastal Eestisse saadeti ning kes 12 aastat hiljem Kirovi vangilaagris sureb, enne kui talle määratud surmaotsust oleks jõutud üldse täide viia.

"Mind kõnetas see, et ta oli välismaalane, kuna ma olen ise nii kaua olnud välismaalane. Sa õpid ühte riiki väga spetsiaalsest nurgast tundma, kui sa lähed võõrana sinna ja seal elad," rääkis Katrin Laur. Raamat jutustab tollasest Eestist Eduard Profittlichi silme läbi, kel oli piiskopina ka kõrgel poliitikas palju suhtlemist. Romaani teine läbiv tegelane on Nigol Andresen, tulevane juunikommunist.

Katoliiklasena oli ka katoliku teema kirjaniku jaoks oluline, kuid ei saanud raamatu kirjutamisel määravaks. "See polnud nii, et ma hakkasin suurest vagadusest seda raamatut kirjutama. Ma püüan olla hea katoliiklane ja tean, et see õnnestub ainult hetketi, aga mind pigemini huvitas see situatsioon, kui inimene satub võõrale maale ja peab seal kiiresti hakkama saama. Ma läksin temaga koos sellesse loosse sisse," ütles ta.

Laur loob enda sõnul raamatus pildi Eesti Vabariigist ajal, mil liiv veel jalge all ei liikunud ning kui rahust sai sõjaeelne olukord, mis lõpuks arenes sõjaks. "Annaks jumal, et ma ei kirjelda seda, mis võib veel toimuda, aga me täna enam sügavas rahuajas ei ela, seda me ju kõik teame."

Raamatu pealkiri tähendab kreeka keeles märtrit, kes Eduard Profittlich kirjaniku sõnul ka kindlasti oli. Samal ajal tunnistab ajalugu nii, nagu see toimus, ka Nigol Andresen. Parimal juhul saavad kirjaniku arvates ka lugejad olla selle aja kulu tunnistajateks.

Armastus tegelaste vastu

Katrin Laur on hariduselt Moskva Kinoinstituudi vilistlane ja seni tuntud pigem filmitegijana. "Tunnistaja" on tema debüüt proosakirjanduses. Alguses oli tal idee teha sellest üldse film.  "Mul oli alguses stsenaarium, aga see oli niigi juba pikk ja oleks pidanud lühem olema. Kui ma ta valmis sain 2013. aastal, siis ma panin ta sahtlisse, sest ma olin piisavalt informeeritud, et sellist filmi ei finantseeri Eestis keegi nii või naa mitte, aga ausalt öeldes ilmselt ka kuskil mujal mitte," sõnas Laur.

Eduard Profittlich on kirjaniku sõnul väga arhetüüpne kangelase figuur. "Kangelane ei ole see, kes on julge, suur, pikk, lai, tähtis ja muudkui unistab, et saaks sõtta ja teha kangelastegusid. Kangelane on tavaliselt see, kes tahaks vaikselt oma rahulikku elu elada, kes millegagi silma ei paista ja kuidagi saatus valib ta välja selle jaoks. Eduard Profittlich kuidagi ei püüelnud selle poole, et saada märtriks, aga kui ta lõpuks oli sunnitud, siis ta kandis selle risti väga väärikalt välja."

Laur on ka armastatud filmide "Ruudi" ja "Surnuaiavahi tütar" autor, samuti on ta teinud dokumentaalfilmid Olav Rootsist ja Debora Vaarandist. "Mind on aja teema alati kõnetanud, see on mulle ilmselt hälli pandud, ma pole seda ise valinud," ütles ta. Oma filmide läbivaks teguriks peab kirjanik armastust enda tegelaste vastu. "Ma ei paljasta kedagi. Väga palju paljastatakse mingeid varjatuid sotsiaalseid teemasid. Ma ei oleks saanud nii kaua tegeleda inimesega, kes oleks mulle ebasümpaatne ja ma ju teadsin, millega lõpeb Eduard Profittlichi lugu, ma lugesin ta uurimisakti Madara tänava arhiivis pea kümme aastat tagasi. Ma teadsin, et ta tõesti läks kangelaslikult oma saatusele lõpuks vastu."

Suurem osa tööst romaaniga kujuneski uurimiseks. Laur on lugenud palju Eduard Profittlichi kirju ja jutlusi. "On selge ja inimesed tunnistasid, et ta oli väga osavõtlik ja toetas inimesi. Ilmselt oli tal suur süda."

2012. aastal käis kirjanik esimest korda Vatikanis Russicumi seminaris, kus tollane rektor tõi talle kogu Aleksander Kurtna kausta ajast, mil Profittlich Kurtna Russicumi saatis. "Ma kopeerisin selle endale maha ja ma lugesin, mis kirju vahetasid rektor ja Eduard Profittlich Kurtna kohta," rääkis Laur.

"Tunnistajast" teeb romaani selle maailma suurus. "Minu jaoks oli alguses ülesanne leida see vaatepunkt, et kas ta on tema või mina, praktiliselt see distants, mis mul on tegelasega," ütles Laur. "Filmis on väiksem maailm, kui see pole tõesti väga pikk seriaal. Ja romaanis siis suurem. Aga mitmed inimesed on öelnud, et eks see on filmitegija kirjutatud romaan, väga visuaalne," lisas ta.

"Tunnistaja" peategelane tegutseb ajal, kui õigeusu ja katoliku kirik olid teineteist kirikuvannete alla pannud ning kestis kirikulõhe, mis viimase 50 aasta jooksul on saanud leevendust. "Mulle ütles üks sõber, keskmine Eesti luterlane, et ta mõtles juba mitu aastat tagasi, kuidas kõik kristlased peaksid hoidma võimalikult kokku. See on oluline, et kõik, kes kristlased on, ja seda ma mõtlen ka tõsiselt, peaksid tänapäeva maailmas hoidma ühte," sõnas kirjanik.

Paradiisiaias enam ei ela

Tolleaegne Vatikani poliitika oli tihedalt seotud kogu maailma poliitikaga. Mingil hetkel tekkis Vatikanis plaan ühendada õigeusukirikud. "Sisuliselt kõik kirikud paluvad selle eest, et kirik oleks jälle üks. Aga mitte erinevalt, et igaüks tirib omas suunas. Jutt oli selline, et me tahame kirikuid ühendada, aga praktika oli natukene ka selline, et kasutame soodsat momenti, ehk saame siit piiriäärsest riigist Eestist ja ka teistest Vene piiriäärsetes riikidest Vene õigeusklikke kõigepealt hakata päästma. Alguses oli Profittlichi lähetamine siia rohkem seotud Vene kirikuga," lausus Laur.

Sõdade ja katastroofide ajal küsitakse sageli vaimulike käest, miks Jumal laseb sellel kõigel juhtuda. Kirjaniku sõnul pole aga Jumal meile kunagi mingit probleemivaba elu lubanud. "Kui me teoloogiliselt sellele küsimusele vastame, siis paradiisiaias me enam ei ela, me oleksime seal elanud, kui inimene poleks võtnud mao või kuradi nõu kuulda ja Jumala ettekirjutuste vastu eksinud. Sest ajast saati on see palehigis leiva teenimine ja valudes laste saamine. Ongi nii, sest tõesti ei ole Jumal lubanud meile siin maa peal paradiisi."

Inimese hing maa peal ihkab Lauri sõnul transtsentendsust. "Tahab mingisugust tunnet, et me ei ole ainult siin selleks, et vorsti süüa ja kõik muud asjad sinna juurde. On momente, kus tunned, et on kõrgem ja suurem ja kuulume sinna juurde, kasvõi kui vaadata öist tähistaevast. Ma isiklikult tunnen väga suurt tõmmet sinna," ütles ta. Ise saab halastus ja valgus olla teiste inimeste kaudu. "Me ei saa kuidagi üksinda kuivtreeningu vormis olla halastaja või valgus. Midagi muud pole, kui naabritädi aidata. Siin maa peal me nii palju saamegi, et olla suhetes teiste inimestega. See valgus ja halastamine, ma arvan, on pigem lihtsates asjades ja kättesaadav igaühele."

Elu Saksamaal

Katrin Laur on suure osa oma elust elanud Saksamaal, läinud teise riiki ja alustanud elu nullist. Ta emigreerus 1982. aastal koos oma väikese lapse ja tollase abikaasaga Münchenisse. Üks Lauri esimesi töökohti Saksamaal oli Raadio Vaba Euroopa, mille eetris esines ta Tiina Rosenbaumina. "Natuke oli see selline siseringi nali, aga teisalt oli tõsi ka see, et tollal oli nõukogude võim veel siiski siin olemas ja mul oli Eestis sugulasi ja tuttavaid," ütles kirjanik.

Laur tunnistas, et on isegi mõelnud istuda nõukogude ajal vangis, et teada saada, mida see tähendas. "Ma elasin Saksamaal ja kui müür langes, siis tekkis tohutu sümpaatia Ida-Saksamaa endiste kommunistide vastu. Hakati rääkima, et kui me oleks seal olnud, oleks me kindlasti olnud Stasi agendid ja ma oleks tahtnud saada allkirja ja pitsatit, et mina ei oleks olnud, sest ma poleks olnud nõus tunnistama, et ma oleks ka kaasajooksik olnud," rääkis Laur. Lapse tõttu ja osalt ka vähese julguse pärast ei hoidnud ta mõtet minna nõukogude võimu eest Siberisse pikalt peas. "Kui see oleks Eesti enda tekitatud ebaõiglusriik, siis ma oleks vast võidelnud, aga see oli väga palju suurema poolt peale surutud."

Lauri sõnul ei tule sakslased tihti ise selle pealegi, et Saksamaa on praktiliselt ainult sõdu algatanud. "Kui sakslased ütlevad kõva häälega "ei iial enam sõda", siis nad mõtlevad neid Saksamaa sõdu, neid kallaletungisõdu. Nad ei arvesta sellega, et võib olla enesekaitsesõda, isegi kui neile öelda. Ja siis sakslaste nii-öelda jalgu lohistav suhtumine, Bundeswehr ma ei tea, millega tegeleb ja relvastust ei ole. See oli kõik nende rahupoliitika, nad arvasid, et see on õilis lähenemine ja kõikidega saab rahulikult rääkida. Loomulikult oli neil veel suhtumine Venemaasse see, et me oleme seal nii palju halba teinud, me peame olema head, nüüd on neil raske seda ümber mõtestada. Ukraina sai ka II maailmasõjas kõvasti, isegi ilmselt rohkem kui Venemaa. Kus see sakslaste lõpmatu süü nüüd algab või lõpeb."

Erinevad kultuuriruumid on naisele õpetanud alati ise mõtlemist ja mitte massiga kaasa minemist. Laur kasvas üles NSV Liidus, käis Tallinnas koolis, ent teadis juba esimesse klassi minnes, et toonane poliitiline süsteem oli täielik jama. "Mu vanemad olid väga noored, neil ei tulnud uneski pähe, et nad oleks võinud minu jaoks midagi valetada, et ehk mu elu oleks kergem olnud. Ma teadsin seitsmeaastaselt, kuidas kõik oli, mu vanaemad rääkisid Eesti Vabariigist, isal-emal oli niigi tööl palju tegemist, nii et me teadsime seda esimest klassist saadik, kuidas elu on. Ma pole kunagi uskunud mingeid riiklikke ideoloogiaid," nentis ta.

Väiksemates raamides on Lauri sõnutsi ka võimalik ühise keele leidmine väga erineva tunnetusega kultuuriruumide vahel. "Mingit rahuriiki pidevalt ei tule, sest meis kõigis on agressioon, minus ka, võib-olla vähem, sest ma olen juba vanem naisterahvas. Aeg-ajalt tekib ikka mingisugune agressor, kes tunneb, et kui teised arvavad, et nad on väga sõbralikud ja ehitavad rahuriiki, siis tal on just hea võimalus neile näidata, kuidas Luukas õlut teeb," sõnas kirjanik ja lisas, et sellist suhtumist agressori poolt rahuriigi esindajatesse kogeme ka praegu. "Piirid peaksid olema, sest demokraatia on võimalik ainult teatud ühiskonna homogeensusastme juures, selleks on vaja üsna haritud ühiskonda ja inimesi, keda seob mingi ühine nimetaja. Kui meil pole enam ühist nimetajat, siis on demokraatia mingite mängureeglite suhteliselt suvaline bukett. Otsustav kodanik peab tundma end selle riigiga seotuna, mille muu kui hariduse ja kultuuri kaudu."

Kultuurisoovitus. Eesti keele ilu ja mahlakuse kogemiseks soovitab Katrin Laur nii endale kui ka teistele lugeda klassikat. "On mõttetu soovitada teistele asju, mida sa endale ei soovitaks. Ma olen endale soovitanud ja endale lubanud, et ma hakkan rohkem lugema ja rohkem lugema just klassikat, Eesti Vabariigi ajal kirjutatud raamatuid," ütles Laur, kel on vabariigi eesti keelega üks väga südamlik armastuslugu. "Ma lugesin kunagi kirju, mida Olav Roots kirjutas. Ta ei olnud mingi filoloog, ta oli tollal koolis käinud inimene, ja keel, mida Eesti Vabariigis enam-vähem haritud inimesed omavahel kasutasid, oli nii hea, nii ilus, nii rikas, nii eestikeelne eesti keel."