Mina ei ole semiootik nagu Juri Lotman, vaid Eesti teatriuurija. Sellegipoolest võiks antud uuslavastusele semiootilise tähenduse anda ehk mõista, mida "Lotmani" lavastusega öelda tahetakse, ning saada aru, millise märgi R.A.A.M teatri lavateos Eesti teatrimaastikule jätab.

Aleksander Plotnikovi lavastus lähtub küll suuresti Juri Lotmani eluloost, aga lavastaja tahe on siiski jutustada laiemat kultuurilugu. Lavateoses kõneletakse dekabristidest, eestlaste-venelaste vahelistest suhtetest, vabadusest, Puškinist ning mehe-naise armastusest, millest saab lavastuse lõppedes üpris paeluv skeem, mida lavalolijad on aidanud publikul koos informatiivse kavalehega enda peas luua.

Simeoni Sundja ütleb laval kohe alguses, et kuna lavalolijad loovad lavastuse jooksul väga palju erinevaid seoseid nii inimeste, raamatute, loomade kui ka arhitektuuriliste ehitiste vahel, siis peab vaatajaskond etenduse ajal hoolikalt kaasa mõtlema. Õnneks aitavad näitlejad publikul mõtteid õigele rajale suunata ning vaatajatest hoolimise kaudu tekib saalis väga mõnus ning loov atmosfäär, mida Ivar Piterskihhi tunnetuslik valgustus ja Laura Romanova mitmekülgne videokujundus meeldivalt rõhutavad.

Näitlejatöödest "Lotmani" puhul otseselt rääkida ei saa, kuna näitlejad on laval Juri Lotmanist sisse võetud semiootikutest uurijad, keda väga ei karikeerita, vaid kes kutsuvad üksteist "kalliteks kolleegideks" ning toovad publiku ette kastide viisi rekvisiite, mis Lotmanile midagi tähendasid. Konstantin Solonevi kunstnikutöö on üllatuste rohke ja huvitavate lavalahendustega. Lavastuse eredamateks näideteks on tünn, milles Juri Lotman sõja ajal oma riideid täidest puhastas, ning grafoprojektori kohal tehtud venepärane multifilm, kus peatutakse jänese (loe: armastuse) olulisusel Lotmani elus.

Näitlejad uurivad Juri Lotmani hoogsalt, süübivad Lotmani eluloosse (kehastades pinnapealselt, ent mitte ebahuvitavalt Juri Lotmaniga seotud tegelasi), murravad publikuga suheldes tihti neljandat seina ning panevad Lotmani kohta saadud uue info oma märkmikusse kirja. Simeoni Sundja isegi kordab uut teadmist mõmisedes, mis oli väikese detailina kõnekas. Kahju, et selliseid pisidetaile lavastuses rohkem polnud. Kohati ollakse ka teataval viisil eneseiroonilised. Nimelt Ivo Uukkivi ja Simeoni Sundja, kellel on lavastuses täita publikule loengupidaja roll, tegutsevad laval toimuvat naljaks pöörates, otsekui vaadetaks endi kehastatud semiootikuid kõrvalt.

Simeoni Sundja annab oma "loengut" poliitiliselt korrektselt, irvitades Venemaa päevapoliitiliste sündmuste üle, ning Uukkivi naerab "Lotmani" lavaliste lahenduste üle. Selline eneseiroonia enda kui laval tegutseja üle on küll teatud mõttes värskendav, kuid samas mõjus kohati üpris kohatult ning seadis küsimärgi alla, kas naerdakse semiootikute või näitlejate üle ning pani mõtlema, kas võtta lavastust tõsiselt või mitte. Sellist küsitavust laiemat kultuurilugu käsitlevas lavateoses tekkida ei tohiks, kuna see mahendab lavastuse sisulist poolt.

Lavalolijate suhestatus üksteisega oli samuti üpris omapärane. Kui laval luuakse kohvipausi ajal semiootikute bänd, siis Ragnar Uustal jäetakse huvitaval kombel sellest selgelt kõrvale. Ivo Uukkivi ja Maili Metssalu, kellele paistab (ilmselt selle pärast, et ta on naine?) hinge minevat Juri Lotmani naise elulugu, meeldivad selgelt teineteisele. Sellest annab märku Uukkivi ergas ning Metssalu meelisklev pilk. Simeoni Sundja on justkui Lotmani-uuringute algataja, kes koordineerib lavalisi olukordi, ise tegevustest peaaegu alati mitte osa võttes ning Martin Kõiv räägib ainult siis, kui keegi seda soovib ning kui tal endal selleks vajadus tekib.

Näitlejate omavahelisi suhteid oli väga põnev jälgida ning see andis lavaloo helgele atmosfäärile lustlikkust juurde. Kahjuks ei mängitud tegelaste vahelisi suhteid piisavalt välja ning väga palju loodeti näitlejate endi isiksustele, millest iga stseeni jaoks ei piisanud. Simeoni Sundja ning Ragnar Uustali puhul aitas palju kaasa, et neid pole koos ammu ühel laval näha saanud. Ivo Uukkivi on alati huvitav isiksus, ükskõik, mis rolli ta ka ei mängiks. Maili Metssalul on näitlejatest kõige huvitavam natuur, mis tuleb eriti välja stseenis, kus naine võrdleb Puškini "Padaemandat" teise vene kirjaniku teosega, aga omanäolisest lavalisest olekust ainuüksi rolliloome jaoks ei piisa.    

Kõige rohkem oli mul kahju Martin Kõivust, kes tundus teiste tegelastega võrreldes kuidagi eriti vaikne ja tegevust otsiv. Kõivu ainus hiilgehetk saabub siis, kui mees räägib enda tehtud Juri Lotmani korterimaketist, aga see on paraku kõik. Lavastuse lõppedes tabasin end mõttelt: ehk leidub "Lotmanis" liiga palju komponente, millest mitmeid – näiteks tegelaste omavahelisi suhteid – ei arendatud piisavalt? Ilmselt küll, vastasin endale. Näiteks näitlejate eneseiroonia ei lisanud vaatemängu midagi juurde.

On tekkinud aeg vastata küsimustele: mida meile "Lotmani" lavastusega öelda tahetakse? Millise semiootilise märgi antud lavateos Eesti teatrimaastikule jätab? Lavaloos peitub (liigselt?) paljude seoste vahel lugu inimlikkusest, kultuuri olulisusest ning armastusest elu vastu, mis mõjub laiemas plaanis päris sümpaatselt. R.A.A.A,M teatri uuslavastus jätab Eesti teatrimaastikule väga omanäolise märgi, mida kõik kultuurisõbrad võiksid ise kaema minna, kuna "Lotman" pole tavaline sõnateater, vaid rännak ajaloos ning sisekaemus meie ühisesse kultuurilukku. Nimelt võib selle lavastuse semiootilise tähenduse otsimine teatriuurijal või huvilisel, Juri Lotmaniga tuttaval või mitte, semiootikul või mitte-semiootikul mõnusat hasarti tekitada.