X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Arvustus. "Soo": žanrikino potentsiaal rahvafilmis

"Soo" Autor/allikas: Robert Lang

Uus film kinolevis
"Soo"
Režissöör: Ergo Kuld
Stsenarist: Martin Algus
Osades: Franz Malmsten Jr, Epp Eespäev, Hanna-Ly Aavik, Indrek Taalmaa, Grete Kuld, Liis Remmel jt

Kuigi 2020. aastal hakati ennustama, et koroona tõttu näeme lähiaastatel vaid pandeemia- ja isolatsiooniteemalisi linateoseid, siis sellega on suuresti mööda pandud, vähemalt praegu midagi sellist veel liialt ei paista. Pigem on üks iseloomulikumaid tendentse kinoturul hoopiski filmide korduv ja korduv edasilükkamine. See võib näida pragmaatiline detail, aga Ergo Kulla "Soo" puhul tekkis küll tunne, et olin seda filmi juba enne kinno jõudmist näinud. Pea aasta aega on kõik kohad täis promomaterjale ja intervjuusid, sellest filmist on räägitud iga võimaliku külje pealt ja tekib põhjendatud küsimus: kas kinolinalt saab üldse mingit üllatust oodata?

Suuremaid üllatusi sealt vastu ei vaata, aga tõsiasi on seegi, et ega Oskar Lutsu samanimelisel jutustusel põhineva linateose eesmärk pole vaatajat kuidagi põlvist nõrgaks lüüa. Küünilise kriitikuna annaks see mulle kohe kätte niidiotsa, millest kui verejanuline koer kinni haarata, ent vaadakem reaalsusele otsa: "Soo" on end alati esitlenud kui kõige puhtakujulisem rahvafilm, seejuures mitte hiigelproduktsioon, vaid pigem madalaeelarveline kammerprojekt.

"Soo" Autor/allikas: Robert Lang

Sarnaselt enamikele Apollo toodetud filmidele ootab ka "Soo" avali kätega, nišid on sealt teadlikult maha lihvitud ja alles jäetud kohati ehk liiga ümar, aga seejuures sõbralik ja pretensioonitu tervik. Ergo Kuld ja Martin Algus on kommertsmeelelahutuse meistrid, nad oskavad kruttida asjad sedasi paika, et kinno tuleb nii teismeline kui ka pensionär ning päris hapu näoga keegi neist kinost ei lahku. Kodumaiste sõltumatute – või ütleme õigemini, erarahade toel valminud! – filmide ühendav joon ongi enamasti konfliktide puudumine, kõikvõimalikest äärealadest kaarega mööda minemine. Kui üldse mingit vastuolu otsida, siis võib ju nokunaljad kahtluse alla seada, aga "Soos" pole neidki...

Näpuotsaga antakse "Soos" aga kõigile vaatajagruppidele midagi: ühest küljest on kodust ja tuttavlikku armastusevärki, isegi julget seksuaalsust, teises ääres aga ka tumedamaid tüüpe, müstikat ning isegi action'it. Erinevalt keskmisest rahvakomöödiast, milles tiirleb enamasti kõik ikka ainult ühe asja ümber, on "Soo" seega isegi eksperimentaalsem ja oma käsitluses julgem. Paljud loomingulised otsused lähtuvad küll Lutsu tekstist, parimatel hetkedel kaldub film aga tugevalt žanrikino suunas ja saab sellega üllatavalt hästi hakkama.

"Soo" Autor/allikas: Robert Lang

Turundusmaterjalides räägiti küll korduvalt "Soost" kui trillerist, aga suhtusin sellesse pika hambaga: Eestis on žanrikinoga alati kehvad lood olnud ja vaevalt suudab Lutsu ekraniseering seda olukord kuidagi parandada. Üllatavalt kombel näitas Ergo Kuld, et tal on olemas kõik oskused selleks, et teha kinopotentsiaaliga rahvalikku põnevikku või miks mitte ka õudusfilmi. Pimedas soos ringimüttamine ning püsside-kirvestega tagaajamine oli veenvalt välja mängitud, tõestades seda, et tegelikult ei vaja žanrikino tingimata suurt eelarvet. Oma panuse andis kindlasti ka Franz Malmsten jr, kellel on mõne aasta tagant olemas kogemus mängida Eesti esimeses tõupuhtas trash-õudusfilmis "Kiirtee põrgusse".

Küsitavusi tekitab aga tasakaal nende tõhusate tumedamate hetkede ning filmi pehmema poole vahel. "Soo" kannataks otsekui samade murede käes, mida võis näha ka "Tõe ja õiguse" ekraniseeringu puhul: kujutades ajaloolist Eesti maaelu tekib filmitegijatel ikka ja jälle tahtmine reaalsust ilusamaks kirjutada. Eelistaksin, kui metsade ja soode vahel seiklemist kujutataks kreutzwaldilikust mütoloogiast lähtuvalt, pigem võetakse aga aluseks läänelike ajastudraamade traditsioon. Vuntsid on sirgelt aetud, baaris istuvad joodikud küllalt klanitud, sopp, muda ning rokk alati kuidagi esteetiline ja õige koha peal. On olukordi, kus sedalaadi klantspilt töötab, tepituna kirvega vehkivate maniakkidega tekib aga dissonants.

"Soo" Autor/allikas: Robert Lang

Olgu mis on, lõpuks tuleb iga uus linateos Eesti filmimaastiku mitmekesisusele kasuks. Kui samuti Apollo egiidi all valminud ekraniseering "Talve" jäi üheplaaniliseks ning sarnases rohkem teleproduktsioonile, siis "Soo" on vormiliselt huvitavam ning väärib tugevamatel hetkedel igati kinokunsti tiitlit. Mitmete juba tuntud näitlejate kõrval tutvustati meile ka uut talenti Hanna-Ly Aavikut, kes teeb esimese paljulubava rolli, nii umbes kuu aja pärast saab teda näha ka noortefilmis "Kiik, Kirves ja Igavese Armastuse Puu". Seega positiivset, mida filmist kaasa võtta, on piisavalt.

Mina jään aga huviga ootama, millal valmib Ergo Kulla käe all esimene õudusfilm. Jätke see ilus ning esteetiline maaelu korraks kõrvale ja keerake teravik just tumeduse poole. Tegelikult saaks vabalt ka "Soost" natuke ümber monteerides õudusfilmi teha: annad rohkem ruumi rapikus ragistamisele (mis meenutas kohati isegi Toomas Hussari "Seenelkäiku"!) ja olekski igati viisakas ugri-slasher käes.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: