Sirkel tõdes, et 1973. aastal eesti keeles ilmunud Herman Hesse "Stepihunt", mille ta tõlkis, on mõnes mõttes olnud tema saatuse määraja.

"1972. aastal lõpetasin ma saksa filoloogina Tartu ülikooli ja lihtsalt suurest huvist konkreetselt selle raamatu ja tema autori Herman Hesse vastu võtsin ja hakkasin tõlkima ilma tellimuseta, arvates, et raamatul on midagi nii olulist öelda, et see võiks ilmuda," rääkis ta.

"See oli minu õpipoisitee algus ja miskipärast kujunes teatud väljakutseks jäädagi tõlkija leivale."

Sirkel märkis, et teatud olulised asjad, eriti Saksa klassikast Robert Musili "Omadusteta meheni" välja on olnud tema lemmikud juba ülikooliaegadest peale. Musili puhul nõudis originaalide kättesaamine ka teatavat vaeva, kuna raamatukogus seda ei olnud.

Ta tõdes, et tõlkimiseks teoseid valides on tõesti olnud ta soov vaadata ajas pigem tahapoole. "Mitte ahmida uusimat, kuna sellest ei käi tänapäeval minu jõud lihtsalt üle. See tulv ületab ühe inimese lugemisvõime."

Sirkel nentis, et kui aastatel 1995–2004 kirjanike liidu juhatuse esimehe rollis olles kuulus jooksva info jälgimine ameti juurde, siis pärast vabakutseliseks hakkamist ja hiljem pensionile minekut on tema mõõt infomüra vastuvõtmiseks, mahutamiseks ja seedimiseks otsekui ammendunud.

"See on minu jaoks paratamatus elada oma tekstides, mis on suurepärane võimalus elada valitud autori maailmas teatud aega. Mida mahukam autor on, seda pikemalt võid seal oma elamise sisse seada. Muu, vähemalt intensiivse sisseelamise perioodil, huvi ei paku."

Tõlkimiseks vajalikest töövahenditest rääkides märkis Sirkel, et erinevus trükimasinaga ja arvutiga töötamise vahel on väga suur.

"Minu kasutada oli tookord kaasaskantav kirjutusmasin, mis õnnestus saada kuidagi althõlma. See toksimine ja paranduste tegemine tookord võimalike vahenditega – valge kleeprull, millega sai tähti või sõnu kinni katta ja uuesti kirjutada – see tundub praeguste võimaluste juures pea usutamatu," meenutas Sirkel.