Olen ikka ja jälle iseennastki üllatanud võimega leida üles asjade helgem pool. Praegusel äreval ajal, kus miski suurt optimismi ei sisenda, leidsin selle Tartus Kogo Galeriis avatud Andrés Galeano (Hispaania) näituselt "Kadunud pilvede arhiiv", mille alguslugu ulatub tagasi Franco režiimi aja hävituse ja absurdini Kataloonias, millest esmapilgul ei uskunud keegi kunagi midagi ilusat sündivat.

1939. aastal hõivasid Hispaanias järjest enam mõjuvõimu suurendavad frankistid Kataloonia ilmateenistuse arhiivi. Milleks? Miks hävitada meteoroloogilisi taevafotosid?

Midagi pole muutunud, ka ligi sada aastat hiljem otsime ikka veel ratsionaalset selgitust diktaatori tegudele. Aga ilma selle põhjenduseta hävitustööta ei oleks olnud põhjust välja anda raamatut "1939. Konfiskeeritud pilved", mis kunstniku kätte jõudes lükkas käima väga poeetilise näituseprojekti, mis sisendab täna Kogo galeriis ringi jalutades lootust, mida väga vajame – et absoluutselt kõigest võib sündida lõpuks midagi ilusat. Lihtsalt küsimus on selles, kas me jaksame selle aja ära oodata?

Andrés Galeano on fotokunstnik, kellel pole kaamerat. Fotosid täis maailmas ei pea ta vajalikuks neid juurde pildistada – aga see ei takista teda meie näitamast, kui oluline on (dokumentaal)fotograafia, kui võimas meedium on foto ning kui erinevalt seda tõlgendada võib. Galeano on oma näituse esimese poole tööde aluseks võtnud valiku halvas seisukorras klaasplaatnegatiive, mis Kataloonia valitsusel 1984. aastal lõpuks õnnestus tagasi saada, eksponeerides ajahamba ja hooletuse puretud negatiive nüüd uues võtmes ja ülikirkal klaasil. See säravpuhas, ilma ühegi kriimuta klaas kinnitab, et kui piisavalt kaua oodata, võib näha uskumatut metamorfoosi, igasuguseid imesid. Paraku läheb eesti keeles kaduma nii hispaania kui ka katalaani keeles võimalik sõnademäng, kus vastavalt "tiempo" ja "temps" tähendavad nii aega kui ilma.

Galeano näitus uurib tegelikult rohkem fotograafia- kui sõjaajalugu, ning teine pool näitusest tugineb oma visuaalilt küll pilveteemal, ent Galeano paneb selle tööle pilvede laiema tähenduse üle mõtlemiseks, hüpates taevastelt pilvelaevadelt digitaalsetesse pilvedesse.

Näituse teises, tavapäraselt Ag47 galerii käsutuses olevas saalis jätkub näitus hoopis teises meeleolus – seal on Galeano üles seadnud "fotostuudio", kus saab pildistada autoportreesid valitud pilvetaustal. see on kaasaegses võtmes 19. sajandi keskpaiga fotostuudio, kus sai lasta end jäädvustada carte de visite formaadis fotodel sageli pilvi kujutava maalingu taustal – võte, mis on tänapäevaste nutitelefonidega väga lihtsalt teostatav. Kui 19. sajandil kaunistas sellist stuudiost koju viidud pildi tagakülge stuudio logo, siis nüüd on kunstnik sättinud need logod tänaste nn rändstuudiote ehk telefonide korpustele ja niimoodi seinal eksponeerinud.

Aga see paneb mõtlema selle üle, et fotode lugemiseks vajalik kirjaoskus on vajalikum kui kunagi varem. Meie oskust dokumentalistikat fiktsioonist eristada pannakse järjest enam proovile. Galeano õpetab, et fotot, vähemalt mitte iga fotot, ei tohi usaldada.

Eks toovad needsamad telefonikaamerad meieni suure osa täna Ukraina taevas ja taeva all toimuvast, mis vanasti oleks pika teekonna järel jõudnud meieni rindefotograafide klaasnegatiividel. Galeano näitab, et hävingu ja unustamise kõrval on alati olnud ka kaitsmine, talletamine, mäletamine. Me kõik siin teame ka seda, kui erinevad need fotod, tõlgendused ja lõpuks ka mälestused ühest ja samast sündmusest piiri eri pooltel olla võivad. Nii et ei teagi, kas see on hea või halb, et neid pilte, neid mälestusi ei õnnestu kellelgi enam konfiskeerida, aastakümneteks ära peita, kildudeks lõhkuda, nende loojate lood unustada ja oma eluga kuidagi edasi minna, nagu sai teha Kataloonia pilvepiltidega.

Andrés Galeano näitus "Kadunud pilvede arhiiv" on Tartus Kogu galeriis avatud 2. aprillini. Näituse produtsent ja kuraator on Liina Raus.