Näitleja ja lavastaja Leino Rei astub lavastuses üles Ronja isa Mattisena ja tõdes, et tunneb selles rollis end üsna vastuoluliselt.

"Ta on ühest küljest suure südamega mees, aga teisest küljest on mingisugused fookused elus tal viltu läinud või enne teda ära otsustatud ja siis tema kõige suurem ärkamine on see, et ta peab elu ümber vaatama."

Rei usub, et nukuteatril on tänapäeva maailmas head šansid ellujäämiseks.

"Me võtame järjest rohkem kohta üldises, peavoolu teatriväljal, mida võib nimetada visuaalteatriks. Kui võtta mõni keskmine sõnateatri lavastus mõnes teises Eesti teatris, siis näeme, kuivõrd pildiliseks ja visuaalseks on see keel läinud ja kuidas järjest enam otsitakse erinevaid teatriliike, mida omavahel siduda."

"Röövlitütar Ronjas" on nii videot, nukuteatrit, füüsilist teatrit -- kõike, kirjeldas Rei.

Rääkides Nukuteatri nimevahetusest Noorsooteatriks märkis ta, et nad tegid selle tulenevalt sellest, kuhu teater oli selleks hetkeks liikunud ja arenenud. "Jälgime ju seda, mis toimub mujal maailmas nukuteatri vallas ja seal on sellised muutused ammu aset leidnud ehk nukuteater ei ole spetsiifiliselt ainult nukuteater."

Samas on tema sõnul oluline aru saada, et nukud ja nukulikkus ning taoline lähenemine on Noorsooteatris väga oluline.

Teatri kunstiline juht Mirko Rajas märkis eri sihtgruppide kõnetamisest rääkides, et kuigi vorm, kuidas konkreetsele sihtgrupile lähenetakse, küll erineb, aga sisuliselt on impulsid ja lähteülesanded, mida väljendada tahetakse, sarnased.

"Kui see on tugevalt mõtestatud, ükskõik kas väikelastelavastuse või lastelavastuse või noorte- või täiskasvanute lavastuste puhul, siis puudutab see kõiki," selgitas Rajas.