Sellistel pöördelistel ja turbulentsetel aegadel – nagu on koroonakriis või sõda Ukrainas – kipub tähelepanu instinktiivselt ja loomulikult minema pragmaatilistele ning olmelistele muredele. Justkui esmatasandi muredele. Mõni küsib, kas viirusega ülekoormatud haiglate või arutu režiimi korraldatud tapatalgute ajal on sobilik mõelda üleüldse kultuurile või kunstile. Ma vastan, et on. Vägagi on. Olgugi et esmajoones ei pruugi selle vajadust mõista.

Ka rasketel aegadel. Või õigemini eriti rasketel aegadel peame mõtlema, et on väga palju inimesi, kes peavad kriiside taustal ka oma igapäevase eluga hakkama saama. Kes peavad käima tööl, hoolitsema kodu eest. Kes peavad suutma hoida oma vaimu ja vaimset tervist. Selleks on üks parimaid ravimeid kultuur.

Kui üks teatrietendus suudab meid kasvõi korrakski tõsta argimuredest eemale. Kui ta suudab kasvõi korrakski tekitada usu inimsusse ja millessegi suuremasse. Kui ta suudab tuua lohutust ja lootust, et kusagil on kõik inimlik siiski veel alles. Siis on kunst ennast õigustanud. Siis on ta mõjunud ja puudutanud igavikku. Puhastanud selle vaataja mürast. Leevendanud tema valu. Ja teda aidanud.

Hea kunst ei tegele sellega, mida temalt oodatakse, vaid püüab luua seda, mida publik vajab. Inimene sageli ei vaja seda, mida tahab. Või ei oska tahta seda, mida vajab. Inimene ei pruugi sageli teada või aru saada, mis tal elus puudu on. Tekivad pinged, mille allikaid inimene ei taipa. Ta hakkab neid pingeid kanaliseerima, teab kuhu; maandama, teab kelle peal.

Sageli on puudu just vaimsest tasakaalust. Kultuurist. Kunstist. Teatrist. Kuna teater viib inimese eelkõige kontakti ja kommunikatsiooni tema enesega. Vaatama endasse. Aru saama endast.

Kultuurist ja kunstist rääkides ei tohi me unustada selle hariduslikku ning kasvatuslikku mõõdet. Et hoida ära tulevasi sõdu, tuleb kasvatada inimeses empaatiat ja kaastunnet. Seda õpetab meile kunst ja eriti teater oma vahetus füüsilises aegruumis kõige paremini. Kunst tasandab meie vaimsed puudujäägid ja annab meile inimlikud ideaalid.

Mul on hea meel, et tänane pidupäev toimub sümboolselt just siin – meie Vene Teatris. See näitab, et nii Eesti kui eesti teater on ühtsed. Kõigile, kes tahavad vabas ja demokraatlikus Eestis elada ja meie kultuuri hoida, on siin ruumi, sõltumata päritolust, nahavärvist või emakeelest. Sest Eesti on suur.

Aitäh, kallis eesti teater, et hoiate ka kuitahes rasketel aegadel meie inimeste lohutuse, kaastunde ja lootuse tassi täis. Ärge iial väsige. Ärge iial loobuge ideaalidest ega taganege nõudlikkusest. Meil on teid väga vaja.