Evestuse sõnul on teatrikülastamises nii aktiivsemaid kui ka passiivsemaid perioode. "Eelmisel ja üle-eelmisel aastal iseloomustab teatrielu sundpauside tekkimine, koroonakriis on nõudnud elu ka ilma teatrita, mistõttu muul ajal, kui teatrit on olnud võimalik vabalt nautida, on saanud jälle intensiivsemalt teatris käia," tõdes ta.

"Raske oli ka tõeliselt teatrisõbral, sest kõik, kes peavad lugu sellest teatriliigist, ei saa seda elamust läbi veebi ja salvestuste kätte, pigem oli näha, et suured teatrifännid võisid küll mingil ajal vaadata neid veebis tehtud asju, kuid ikkagi oodati seda, kui sai teatrisse tagasi," sõnas ta ja lisas, et veebis üht-teist oli, aga selle kahe aasta pinnalt ei saa teha järeldusi, et teatrivormid oleksid niivõrd muutunud. "Mingit suurt muudatust ei tulnud, kui me vaatame praegu möödunud aasta nominentidele otsa, siis vaatame ikkagi neile otsa, kes reaalselt tulid lavale ja esitasid oma töö vahetult publikule."

"Ka keskpärast vaatamist on eesti teatris ette tulnud ning ma olen nõus ka sõnalavastuste žürii esimehe Kadi Herküli seisukohaga, mida ta on aasta lõpus öelnud, et pigem oli möödunud teatriaasta pigem keskpärane, aga kui me nominentidele otsa vaatame, siis teatriaastalt on riisutud koor ja õiged tabamused on üles leitud," kinnitas Evetus ja mainis, et kindlasti on nominentide hulgas teoseid, millest tasub rääkida.

Ühe olulise tendentsina tõi ta välja selle, et lähisuhtevägivalla temaatikat käsitleti väga huvitavate dokumentaallavastuste pinnalt. "See on leidnud äramärkimist ka nominentide hulgas, nii Mari-Liis Lill lavastusega "Teises toas" Noorsooteatris ning Ugalas oli tükk "Kui sa tuled, too mul lilli"," selgitas ta.

"Teine oluline asi, mis möödunud teatriaastat jääb iseloomustama, on Vahur Afanasjevi "Serafima ja Bogdan", sellest räägiti möödunud aastal väga palju, Ivar ja Kristiina Põllu tõid selle lavale, aga mitte sõna otseses mõttes lavale, vaid see oli esmakordselt toodud publiku ette Peipsiveerel," ütles ta ja mainis, et kuigi esialgu tabasid lavastust erinevad arvamused, siis kokkuvõttes oli see õnnestumine.

"Kolmas asi, millele ma tahan osundada, on see, et kui eelmise aasta võitjaid vaatame, siis Juhan Ulfsaki "Pigem ei" oli see lavastus, mis meid ajas ja kohas kõige paremini kõnetas, siis sel aastal ei tasu mööda vaadata Kertu Moppeli "Mefistost", mis on ka õnnestumine, kohati räägitakse sellest, et see on Juhan Ulfsaki tükk ning unustatakse ära, et seal on veel kümmekond Draamateatri näitlejat, aga Ulfsak loob seal suurepärase rolli."

Steven-Hristo Evestus on väga rahul ka sellega, et viimasel ajal on eesti teatris tegeletud rohkem sotsiaalsete ja poliitilise teemadega. "Ma olen ise selle poole austaja, et teater peegeldaks ka igapäevaelu," ütles ta ja lisas, et kui rääkida kitsamalt Eestist, siis on väga oluline, et ka teatris tuleks vaadata otsa nendele mädapaisetele ühiskonnas, millega tuleks tegeleda. "Ega siis ainult spetsialistide ja ekspertide poolsed loengud ja sõnavõtud ei lahenda seda, vaid mõnikord on võimalik see viia ka teatrisse."