Viimast ennekõike põhjusel, et rändsündmus toimus tänavu Vene Teatris, kõik idanaabri kultuuriga seonduv on Ukraina sõja tõttu aga erakordselt laetud. Nagu viitas üks tuntud näitleja veel preemiate eelõhtul sotsiaalmeedias, joonis kontrasti alla tõsiasi, et samal ajal, kui Vene Teatris pidu peeti, toimus üle tee üle-euroopaline toetusmeeleavaldus Ukrainale.

Paljud teatriga seotud inimesed tõttasid selle postituse all meenutama, et Vene Teater on osa Eesti kultuurist ja rahvusvahelisel teatripäeval väljendatakse solidaarsust Ukrainaga, kes saab olema laval, sõnas ja laulus. Tõepoolest, äärmustega pole siin palju pihta hakata. Kõike venekeelset või vene eesliitelist mingile arhetüüpsele kurjuse teljele kanda oleks osa samasugusest mõttelaisast võõravihast, mida kannab täna Moskvat valitsev messiaanlik suurvene idee ise. Teater ja kultuur laiemalt peaks olema selle antitees, empaatia tekitamise ja vahetoonide kaardistamise vahend.

Lõppenud teatriaasta paremik pole õnneks ühiskonna valupunktide eest peitunud, vaid vastupidi, nendega julgelt tõtt vaadanud. Ilmekamate näidetena on Eesti Noorsooteatri "Teises toas" tegelenud koduvägivallaga, Von Krahli "Fundamentalist" fanatismiga, Draamateatri "Mefisto" fašismi tõusuga ja Paide teater pea kõigis oma algatustes kogukonna ning teatri suhetega.

Nii oli ka Vene Teatris toimunud, Üllar Saaremäe lavastatud ja televisiooni vahendusel üle kantud auhindadel võimalus näidata, kuivõrd tugev side on Eesti teatril ühiskonnas toimuvaga, kuivõrd võimeline on ta sellele reageerima ja sellega suhestuma ning kuivõrd oluline osa on Vene Teatril siinses ühiskonnas. Pieteeditunde asemel vaatas aga lavalt vastu piinlik palagan ning jahmatav lahti ühendatus teatrist väljaspool, kasvõi sealsamas hoone ees toimuvast.

Elu parim aeg?

Lubatu vastas iseenesest tõele. Ukraina oli olemas laval, sõnas ja laulus, aga umbes täpselt sellisel määral, nagu kõige minimaalsemalt oodata võiks. Üks ukrainakeelne laul esimese osa lõpus, teatri kunstilise juhi üldsõnaline kõne – sõda paha, rahu hea – ning siin-seal äramärkimised tänukõnedes.

Vahest kõige meeldejäävamad olid kriitikapreemia pälvinud Keiu Virro sõnad, kuidas praeguse aja sümboliks on hoopis üks teine teater Ukrainas ning kõigile kuluks ära tarkust ja julgust valida teemasid, millest rääkida, kirjutada, mida kujutada ja lavastada. Ülejäänud üritus tõestas aga suuresti vastupidist – tarkuse puudumist, mida kujutada. Vaevalt lavalaudadelt lahkunud, järgnes Virro tänukõnele sketš kokutava teatrikriitiku ja talle etteheiteid tegeva lehetoimetajaga. Segaseks jäi, mille üle nalja tehti – süvenemisvõimetu vaataja, meedia või kriitika üle.

Sarnane jantlikkus läbis ka ülejäänud auhindade vahele puistatud sketše. Parimatel juhtudel oli idee paljulubav, näiteks turvaaudit Tšehhovi kallal või Tarmo Tiisleri parimas hoos sportlik kommentaar mustale luigele. Teostus kippus aga logisema ja kestus jooksma üle aja, mil toimuv veel muhe või teretulnud tundus.

Miski ei saanud aga valmistada publikut ette rongiõnnetuseks õhtut lõpetava muusikalise numbri näol, kui Vene Teatri näitlejad esitasid ühes publikut kaasa elama mahitava tantsutrupiga filmist "Dirty Dancing" pärit ülevoolavat pophitti "(I've Had) The Time of My Life". Kohutavamat kontrasti eelmainitud meeleavaldusega olnuks raske ette kujutada, märkimisväärne osa publikust näis soovivat uskumatuse ja piinlikkuse segust tooli alla peitu vajuda.

Peitumise asemel näis loo lõppedes avanevat võimalus saalist pageda, kuid hetk hiljem tõmmati saali uksed taas koomale, kuna ekraanile ilmus digestiivina Vene Teatri reklaamvideo. Nagu senisest maitselagedusest väheks jäänuks, oli selleks kahe aasta vanune tõlgendus Nublu ja Gameboy Tetrise kuulsast "Für Oksanast", mille 90ndate odavaid muusikavideosid meenutav pildikeel vääriks ajal, mil iga teine teismeline oskab Youtube'i pilkupüüdvat materjali toota, ilmselt aasta halvima teatripromo preemiat.

Kelle nägu on Eesti teater?

Ürituse ja ennekõike õhtu kulminatsiooni kohatusest on seda enam kahju, et mullust teatriaastat võib pidada igati tugevaks. Nii leidsidki tunnustused ise tee paljude väga väärt teatritegijateni. Mitmetes kategooriates pärjati Noorsooteatrit, mis on kerkinud lühikese ajaga pigem nišiasutusest sotsiaalselt kõnekamate teatrite sekka. Eriauhind läks koguni kahele lähisuhtevägivalda dokumenteerivale lavastusele, lisaks "Teisele toale" ka Ugala teatri lavastusele "Kui sa tuled, too mul lilli". Meespeaosatäitjana tunnustati aga Erki Lauri erakordselt võimsat sooritust "Fundamentalistis".

Tühjade kätega jäi seevastu üllatuslikult Kertu Moppeli "Mefisto". Isegi lavastuse suurimate austajate seas olemata on keeruline väita, nagu polnuks tegemist ühe aasta kõnekama ja kujunditelt julgema saavutusega. Tahtmata ambitsioonika "Serafima + Bogdani" lavastaja Ivar Põllu healt töölt midagi ära võtta, on kõnekas ka tõsiasi, et Moppeli, Mari-Liis Lille, Renate Keerdi ja tandemi Jette Loona Hermanise ning Johhan Rosenbergi ees läks preemia kategooria ainsale meeslavastajale.

Statistikaks tähendab see nüüd, et alates 1984. aastast on lavastajapreemiaga tunnustatud 38 meeslavastajat ja – trummipõrin – üht naislavastajat. Mälumänguküsimuse vastuseks on Kaarin Raid 1991. aastal. Soovimata kalduda siin põhjalikumasse soopoliitilisse arutellu sellise ühekülgse skoori tagamaade üle, tuleb siiski ära märkida, et kui seis on kehvem kui kurikuulsalt monokroomsetel filmiauhindadel Oscaritel, on miski kuskil selgelt ventilaatorisse lennanud.

Nõutuks tegi ka teatriliidu paindumatus mitte lubada esitada lavastajakategoorias pea kõikjalt kuhjaga kiitust pälvinud "Fundamentalisti" lavastajat Marta Aliide Jakovskit, kuna tegemist on alles üliõpilasega. Erand peaks sellisel silmapaistval juhul olema loomulik. Samasugune kuiv ja ajale jalgu jäänud bürokraatlikkus ilmestab paraku ka teatriauhindade üldist ilmet. Väheütlevatest nimelistest kategooriatest lohiseva lisanduseni, et tegemist on Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali preemiatega.

Žüriide otsused, kategooriate jaotused ning muu taoline vääriks eraldi põhjalikumat käsitlust ning on kahtlemata kordades keerukam kui distantsilt ja linnulennult hinnates näida võib. Olukorra parandamiseks on kuuldavasti peetud palju tuliseid arutelusid ja need on üksnes teretulnud, et Eesti teatri rikkalikkus sellisel piduõhtul vääriliselt esindatud saaks.

Tänavune auhindamine ise peegeldas kitsast ja kõige labasemat osa siinsest teatrist. Nagu Üllar Saaremäe lavastuslikust katastroofist vähe olnuks, sõtkusid rahvaliku eskapismi klahve isegi kõned muidu väga olulisi mõtteid sõnastanud president Alar Kariselt ja kultuuriminister Tiit Terikult. Esimene rääkis vaataja argimuredest eemale tõstmisest, teine jõudis aga haldjate ja võlumaailma, enda välja lülitamise ja maailma uudiste eest pelgupaiga leidmiseni.

Suur osa õhtust kandiski enda väljalülitamise vaimu. Teatrit on ikka peetud vaimsemaks kui näiteks popkornist ja kokakoolast täidetud kinosaali. Tänavustelt teatriauhindadelt vaatas aga korralduslikus ja lavastuslikus plaanis vastu õõnes pseudokultuursus, mis võis küll teha intellektuaalset nägu – ikkagi Tšehhov ja Shakespeare! –, aga taandus elu parimast ajast üürgavaks taktitundetuks farsiks. Mõõdukalt maitsetult mõjunuks toimuv küllap igal aastal, hetkel maailmas toimuvat arvestades toimis see aga piinliku antireklaamina nii Eesti teatrile laiemalt kui ka Vene Teatrile selle osana konkreetsemalt.