Üüve-Lydia Toompere ja Siim Tõniste tegevus Paides algas juba eelmise aasta kevadel, mil nad lõid pop-up näituse, kus demonstreeriti 12 Paide inimese uhkuseasju. Tollal oli võimalik asju kohapeal uudistada ning lugeda ka kataloogist¹, mida mingi objekt tema omanikule tähendas. "Teine asi" oli pop-up muuseumi loogiline järg, kus oli asju rohkem ja seletusi vähem. Lavastuse tarbeks loodud Paide Rahva Muuseum hõlmas endas 96 peidetud aaret, mis on Paide inimestele ühel või teisel põhjusel olulised. Muuseumi eesmärgiks seadsid autor-lavastajad ühes külastajatega vaadelda, milliseid väärtusi Eestimaa südames paiknev väikelinn endas kannab.

Paide Rahva Muuseumit füüsilisel kujul muidugi olemas ei olnud. Nagu iga teine lavastus, eksisteeris see ainult performatiivse akti käigus ning kadus etenduse lõppedes. Tegelikult toimus ka suur osa muuseumituurist külastajate peas. Suundudes ühe eksponaadi juurest teise juurde liiguti ühest ajast teise, vahetati vaatepunkte, küsiti uusi küsimusi. Kogu lavastus tugineski suuresti sellel raamival pilgul, millega me nii muuseumis kui ka teatris asju vaatame. Laval ei saa ju ükski asi olla päris "tema ise". Nii nagu üle lava kõndiv inimene muutub etendajaks ja nurka unustatud kohvitops rekvisiidiks, omandab iga asi mingisuguse uue tähendusvarjundi. Ta muutub "teiseks asjaks". Etenduse jooksul rakendasid Toompere ja Tõniste seda raami väga erinevatele objektidele ja vaatasid, kuidas asja tähendus ning publiku suhe sellesse muutus.

Asjad. Kui etendus algas, istus publik juba punaselt valgustatud kanga ees. See kangas oligi Paide Rahva Muuseum – kõigi eksponaatide pildid olid kangale trükitud ning paigutatud ruudustiku sisse, justkui eraldi vitriinidesse. Revolver oli kõrvuti lauliku ja aabitsaga, kohviveski ümbritsetud mänguasjade ning suveniiridega. Esemeid vaadates kerkisid silme ette pildid tolmusest pööningust ja taaskasutuspoodidest. Materiaalsed väärtused seega paidekate jaoks esiplaanil ei ole. Kuidas on lugu emotsionaalsete väärtustega?

Kordamööda tutvustasid Toompere ja Tõniste mõnede eksponaatide lugusid ning kohe hakkasid tooni andma inimeste mälestused. Kolm kummalist kaltsiumkarbonaadi purgikest olid täidetud lilleõitega, mille ema pärast iga lapse lõpuaktust kokku kogus ja ära kuivatas. Teine suveniir aga pärines esimeselt välisreisilt. Asju selle pilguga vaadates täitsid muuseumi vinged saavutused, olulised inimesed, lemmikloomad, meeldejäävad päevad jne. Eksponaadid ise näisid vaid kehadena, mille külge olulised hetked seotud olid, et oleks käega katsutavam või nii.

Huvitav oli siiski vaadata, millised need kehad olid, mis ajast nad pärinesid, mis väärtusi ise kandsid. Silma torkas suur hulk pidupäevanõusid. Selliseid, mida vanaema kuskil vitriini tagumises otsas erilisteks puhkudeks hoiab. Ehkki muuseumis leidus ka vahvaid kurioosume nagu sõrme otsa käiv koera(?)kuju, mille väärtus peitus ilmselt tõesti asja enda unikaalsuses, võis neid lusikaid, vaase ja taldrikuid vaadates tajuda, kuivõrd suurel määral on mingite asjade väärtustamine meile õpetatud ja edasi pärandatud; sügavatesse kultuurimälu kihtidesse juurutatud.

Materjalid. Järgmises etapis kutsusid etendajad, kes olid juba selgemini omandanud muuseumigiidi rolli, publikut enda mugavatest toolidest lahkuma. Üheskoos liiguti saali ja koguneti pange ümber. Panges oli vesi. Tõniste rääkis vee füüsilistest omadustest, vajalikkusest ning sellest, milleks vett kunagi kasutati. Tänapäeval on vesi haruldus, minevikujäänuk kaugest ja mõistetamatust ajast. Mõtlesime, kuidas küll vett niimoodi raisati, et seda nüüd vaid muuseumides kohata võib. Sellega oli toimunud ka lavastuse suur ajanihe ning kogukonnakeskne muuseumituur oli järsku muutunud poolfiktiivseks ajarännakuks, publik ise paiknemas määramata hetkel tulevikus.

Teine aeg lõi teise perspektiivi. 1500 aastat ajaloos tagasi vaadates ei mõtle me väärtuste peale üksikisiku, vaid ikka terve inimkonna tasandil. Seda enam, et kui vesi on kadunud, pole millelgi muul ammugi mõtet. Korraks oli tunda lavastusmeeskonna moraliseerivat kätt. Eks ole tõsi, et inimkond polegi mitte kunagi osanud väärtustada just neid kõige olulisemaid asju. Nii oli lavastuse teine osa keskendunud justkui elu essentsidele – veele ja puidule. Näidati ja katsuti vett, pesti veega põrandat ja laudu. Samuti uurisid etendajad puukoore laaste, puidust kingi, lihvitud ja lihvimata, lakitud ja lakkimata puitu.

Moraliseerivat alatooni siiski üle tähtsustada ei tasu, sest tegelikult oli kogu tegevus humoorikas ja kergetooniline mäng, kus tõsteti kõige harilikumad asjad müürilille seisusest rambivalgusesse ning vaadati, mis nendega juhtub. Toompere näitas publikule vilditud tolmulappi ja demonstreeris erinevaid põrandapesutehnikaid. Olukord oli heas mõttes absurdne, kummaline ja mõnevõrra irooniline. Ah siis nii pestigi põrandaid!

Puitesemete juures muutus jällegi olulisemaks narratiiv, mida puidu kohta jutustati. Oh milliseid meeliülendavaid ja seksikaid vorme see materjal võtta suudab! Kuivõrd erinev oleks tulevikuinimese arusaam meie rohelisest kullast, kui talle puitu hoopis sedamoodi tutvustada? Oma sõnadega hakkasid etendajad looma meile kui tulevikuinimestele uut reaalsust, ühtlasi lammutades muuseumite usaldusväärsust; eks räägita sealgi ju lihtsalt lugusid. Teravamalt kui varem tõusis esile küsimus, kuivõrd sõltub see, mida me näeme, sellest, mida meile räägitakse.

Inimesed. Sama küsimuse pinnalt algas lavastuse kolmas osa, kus Toompere ja Tõniste suunasid oma tähelepanu asjadelt inimestele. Etendajad kõndisid publiku vahel ning jagasid oma tähelepanekuid kohalviibijate kohta; hakkasid külastajatest eksponaate looma. Saali sigines uus ohutunne, kuna polnud selgelt aru saada, kas räägitav tekst oli varem valmis kirjutatud või sündis see kohapeal. Ühelt poolt oli oht saada petetud, teiselt poolt välja valitud. Tegevusest välja settiv küsimus oli aga üsna selge: kas minu ettekujutus inimesest muutuks ette kantud kirjelduste mõjul? Näeksin ma teda samasugusena kui enne? Või nõustuksin sisimas uue impulsiga, hoolimata sellest, et tegu on vaid välise vaatluse põhjal tehtud pealiskaudsete järeldustega.

Enne seda, kui Toompere ja Tõniste ise asjadeks muutusid, anti sõna ka ühele erilisele inimesele publikust, kes polnud kunagi varem Paidesse sattunud. Nii võimaldati kohalikel, muidugi ka teistel, näha Paidet täiesti uute pilgu läbi. Mis jäi uustulnukale silma? Mis on siin linnas erilist, mida enam ise tähelegi ei pane?

Stseen ise oli igati sümpaatne ning võimaldas paidekatel rahulolevalt muheleda ja päid noogutada, kuid terviku vaatenurgast jättis siiski veidi puise mulje, justkui oleks tegu kohustusliku meeldetuletusega, et lavastus tõukub ju teist ja teie kogukonnast. Me ei ole teid unustanud! Episood ei mõjunud ka lavastuse ülesehituses eriti orgaaniliselt, kuna ei aidanud üldisele abstraktsiooni kasvamisele kaasa. Samas midagi ära ka ei lõhutud.

Stseeni lõpus alustasid Toompere ja Tõniste pineva muusika saatel sõnatut punumismängu ning kui olid piisavalt tugevalt kinni seotud, hiivasid end raudtaladest moodustatud kuubiku sisse pea alaspidi rippuma. Transformatsioon oli täielik, giid oli muutunud eksponaadiks.

Kui veidi järsu sõnumiga saabunud lõpp ehk välja arvata, oli tegelikult imetlusväärne, kui palju ambivalentsust ning erinevaid lugemis- ja kogemisviise olid lavastajad ning lavastusdramaturg Oliver Issak niivõrd lühikesse teosesse suutnud põimida. Muidugi saab iga lavastuse kohta öelda, et iga inimese kogemus on individuaalne, kuid "Teise asja" puhul sõltus see, kui siiralt, irooniliselt või nostalgiliselt tervik mõjub, tavapärasest rohkem inimese vanusest ja kultuurikogemusest. Minu vaatenurk pole võrreldav kuuekümnendates eluaastates Paidest pärit inimesega, kes on selles samas endises teedevalitsuse maja palmisaalis pidanud maha juubelid, pulmad ja klassikokkutulekud. Kes tunneb nende asjade omanikke. Kes on ehk ise mõne asja omanik.

Ehkki dramaturgia suunab asju vaatama ühtmoodi, ei tühista miski ka olukorra väga otsest tõlgendamist. Paide Rahva Muuseumi eksponaatide aeg oli üsna selgelt nõukogude aeg, mitte aasta 2022 ja seega toimis lavastus minu jaoks ka päris muuseumituurina, sest mis seal salata, sel moel ma põrandat pesnud ei ole. Olukorra topeltlugemine on lavastusse juba sisse kirjutatud ning see, mis ühele mõjub uudsena, mõjub teisele lapsepõlve mälupildina, mis on järsku tolmukihi alt teatrilavale sattunud.

Omal moel on iga Paide Teatri selle hooaja lavastus (kui poliitilised aktsioonid välja arvata) midagi sarnast teinud. Üles leidnud midagi väikest ja olulist, kuid samal ajal iseenesestmõistetavat ja harilikku ning selle teatrilaval uude konteksti asetanud. Siin on sinu linn ("Paide sümfoonia"), siin on sinu mälestused ("Lahinguväli"), sinu tuba, sinu aeg, sinu hetk enne uinumist ("Räägi mind magama"), sinu asjad, sinu vaatenurk ("Teine asi").

"Teine asi" oli eelnevate lavastustega võrreldes võib-olla veidi metafüüsilisem ning kõigile küsimustele vastuseid ei pakkunud (mis värk selle langevarjuga ikkagi oli?), kuid jäi vormilt kergesti vastuvõetavaks ja südamelt soojaks. Ning mis peamine, kutsus igal sammul aktiivselt kaasa mõtlema.

¹ "Uhkusasja" kataloog on tänini täies mahus Paide Teatri kodulehelt leitav