Thomas Bernhard "Metsaraiumine" (EKSA)

"Ma ütlen väga harva seda, aga see on üks võimsamaid romaane, mida ma olen viimasel ajal sattunud lugema ja samas on see ka üks naljakamaid romaane, kuigi see huumor ei ole sinna vist tekkinud autori soovil," selgitas Mart Juur ja kinnitas, et põhimõtteliselt on "Metsaraiumine" 200 lehekülge sõimu. "See on ühe inimese sisekõne, kes on võtnud vastu vanade tuttava küllakutse õhtusöögile, kus ta istub seina ääres ja jälgib õhtusöögi käiku."

Teoses voolab Juure sõnul autori sisekõne, mis on täis kordusi, masendavaid repliike, solvanguid, vaikset sõimu ja vihkamist. "See on nii kohutavalt naljakas ja samas nii tohutult inimlik raamat, mis räägib ühe tutvus- ja sõpruskonna käekäigust ja võib-olla ka laiemalt Austria ja Viini kultuurielust 1950. kuni 1980. aastateni."

"Thomas Bernhard on saksakeelne kirjanik ja kuigi saksa kirjanduse kohta pole mul just väga sageli midagi eriti head öelda, aga seekord panen kogu oma raha raamatu "Metsaraiumine" peale, see pole ainult huumoriraamat, vaid on ka traagiline lugu ühest elukäigust," rõhutas ta ja kinnitas, et teos ilmus Hyeronymuse sarjas, mille eesmärgiks on tõlkida maailmakirjanduse klassikat.

Fjodor Dostojevski "Krokodill ja teisi jutte" (Ilmamaa)

"Dostojevskist võib rääkida pikalt-laialt ja me räägimegi alati Dostojevskist, sest iga jutt, mis algab vene kirjandusest, jõuab lõpuks tema juurde tagasi, sest ta on üks neid nurgakivisid, kellele toetub vene kirjanduse tohutu hoone," ütles ta ja selgitas, et nüüd on eesti keeles ilmunud ka noore Dostojevski jutukogu "Krokodill ja teisi jutte".

"Dostojevskist rääkides on ka lihtne minna suuresõnaliseks, pühalikuks, liiga keeruliseks, mõelda talle külge tulesid ja vilesid, mis selle teksti juurde nii väga ei kuulu, aga see on hea kirjanduse tundemärk, et iga lugeja paneb sinna ise midagi sisse," tõdes Mart Juur.

"Kõik need asjad, mida me Dostojevskist otsime, on seal kindlasti olemas, aga tasub meeles pidada, et ta oli satiirik, humorist ja eelkõige lugude jutustaja, see on ka põhjus, miks kõigist Dostojevski romaanidest on tehtud suurepärased seriaalid," mainis ta ja tõi välja, et "Krokodill ja teisi jutte" näitab seda noort Dostojevskit, kes polnud jõudnud oma suurteosteni. "Ta lõbustas end ja oma tolleaegseid lugejaid naljakate, grotesksete ja samas vene kirjandusele omaselt kurbade lugude jutustamisega."

Ivan Bunin "Hämarad alleed" (Postimees Kirjastus)

"Paar sammu Dostojevskist edasi ja jõuamegi Ivan Buninini, kes on eesti lugejatele väga hästi tuntud autor, teda on ilmunud eesti keeles ka väga esinduslik valik," selgitas ta ja lisas, et "Hämarad alleed" on kordustrükk tema kõige kuulsamast jutukogust. "See on Bunini armastuslugude kogumik, mis omal ajal pälvis suurt tähelepanu ja elab siiamaani väga reibast ja hoogsat elu."

Juur meenutas, et tema esimene kokkupuude "Hämarate alleedega" pärineb 1970. aastate lõpu või 1980. aastate alguse Otepäält, kui tollane Peda kultuuriteaduskonna üliõpilane Urmas Ott lavastas oma diplomitööna Otepää rahvateatri näitlejatega just "Hämaraid alleesid". "Mälestusväärne on ka see, et kuigi ma vaatasin selle etenduse afišši, siis etendust ennast vaatama ei pääsenud, sest tükk oli välja müüdud."

Jo Nesbo "Poeg" (Varrak)

"Kõigil neil, kes pole veel lugenud Norra krimikirjanduse klassiku Jo Nesbo romaani "Poeg", soovitan seda kindlasti teha, sest see on midagi säärast, mida pole krimikirjanduses ammu nähtud, võib-olla pole üldse mitte kunagi nähtud, ning see on ka Jo Nesbo loomingus uus tase," ütles Mart Juur ja lisas, et teoses ei tegutse ka Nesbo tuntud detektiiv Harry Hole. "Seal on täiesti teised tegelased, kuigi maastik, Oslo ja Norra on sama, ka aeg – tänapäev – on sama."

"See on lugu kättemaksust, eluaegsest vihavaenust ning lunastusest, mille annab inimesele teadmine, et ta on oma missiooni täide viinud," mainis ta ja tõdes, et kui Dostojevski oleks norralane, elaks tänapäeval ja kirjutaks puhast krimi, siis "Poeg" oleks midagi sellist, mille ta võiks kirja panna.

Stephen Davis "Duran Durani lugu: Please Tell Me Now" (Tänapäev)

"Kõik, kes vaatasid 1980. aastatel MTV-d, mäletavad imetabaseid noorukeid kauni grimmi ja rohkete soengutega laulmas imakauneid meloodiaid ja see oli ansambel Duran Duran," selgitas Mart Juur ja tõi välja, et tegu on ühe suurima popsentsatsiooni ja poistebändiga üldse. "Kui mina mõtlen oma Durani kogemuste peale, siis mul on palju häid mälestusi sellest bändist, ma hindan väga kõrgelt nende Bondi filmi lugu, sellepärast ma lugesin seda raamatut ka suure huviga."

Juure sõnul mainitakse teoses ka Tallinna. "Oma kõige raskematel aegadel jõudis ka Duran Duran Tallinna Linnahalli esinema," selgitas ta ja ütles, et Duran Durani jaoks olid kogu aeg rasked ajad. "See raamat räägib, kuidas ansambel oli teel kuulsusele, kuidas ta oli kuulsuse tipus ja sellest pikast ning raskest elust, mis tabas neid pärast tipust kukkumist ja kestab siiamaani."

"See on ühest küljest raamat briti popkultuurist, MTV-st, kontserdikorraldusest, pettustest ja pettumustest, mis popmuusikas ette tulevad, aga teisest küljest ka väga inimlik lugu popstaaridest, kelle laule teab kogu maailm ja kelle soenguid mäletab kogu maailm, aga kellel aeg-ajalt tulevad laenuhaldurid ja võtavad maja käest," sõnas ta ja rõhutas, et see on kurb ja väga inimlik lugu sellest, et ka väga edukad ja rikkad inimesed võivad kogeda elus tagasilööke. "Ka lausa nutta!"