Võib vaid arvata, mida tundis Mozarti kaasaegne Antonio Salieri noores kolleegis peituvat annet tajudes, kui sai ilmsiks, et see Euroopa linnades kontserte andnud imelaps saab suuremaks kui tema loominguliselt ealeski võiks kujuneda. Draamateatri lavastuses "Amadeus" kistakse vaataja ette äng, kadedus ja hirm. Laval toimuv puudutab, paneb hoiakut võtma ja peeglisse vaatamisest pole kellelgi pääsu.

Kui elu lõpul hingerahu saavutamine peaks olema eesmärk, mille poole liikuda, siis Antonio Salieri jäetakse Peter Shafferi näitemängus sellest ilma. Etendus algab vana Salieri pihtimusega, ta vajab kuulajat, kes laseks tal oma käitumist selgitada ja vahele segamata südant puistata. Meie ees on inimlike pahede käes siplev tunnustatud õuemuusik, kes teab oma tegude ja tegemata jätmiste painavat tagajärge.

Mait Malmsteni mäng tegelaskuju kahetisuse edasiandmisel on paeluv, tema naeratav, salakaval, elegantsete maneeridega ja vastavalt olukorrale kiirelt kohanev Salieri on sõlminud jumalaga kokkuleppe, panustanud kasinusse ja rohkesse töösse ning talle on väljakannatamatu, et jumal täitis just Mozarti muusika paljusid inimesi liigutavaga.

Ladinatüveline Amadeus tähendab "jumala poolt armastatu" (ladina keeles amare – armastama, deus  – jumal), seda tunnetas Salieri ka terava ebaõiglusena Mozarti puhul, sest kõik see, mille Mozart näis mängelva kergusega saavutavat, tähendas tema jaoks ränka tööd. Kibe oli teadmine, et täht on olevaks saanud, sest selle ere valgus on väljakannatamatu. Noore Mozarti edu paneb Salieri juhuslikkuse ning algaja õnne arvele, aga peagi saab selgeks, kellega tal konkurendi näol tegemist on. Salieri viitab lavastuses hämminguga Mozarti võimele muusikateos ilma muudatusteta noodipaberile kanda. Väidetavalt komponeeris Mozart teosed enne kirja panemist tervikuna peas ja seetõttu ei ole tema käsikirjades peaaegu üldse parandusi.

Salieri on Mozarti ees, kellest jumalik muusika müstilisel kombel läbi voolab, jõuetu. Shafferi näitemängus on palju Mozarti-Salieri keerulise suhtega seotud müüte ja Karl Laumetsa lavastuses heidetakse neile suuremal või vähemal määral ka valgust. Ilmselgelt osutub faktide eraldamine väljamõeldisest keeruliseks: Mozarti nooruses avaldunud talent tekitab küsimuse, kas tema andekust saaks ka protsentide keelde tõlkida, võttes aluseks Voldemar Panso seisukoha näitleja loomingu suhtes, mis olevat 1 protsent annet ja 99 protsenti tööd.

Kadedus kui haigus

Selles lavateoses joonistub selgelt välja kahe loovinimese erinev olemus, süsteemsele Salierile vastandub spontaanne Mozart. Kui Salieri saab aru, et ta ei suuda Mozarti muusikukarjääri nurjata, võtab ta nõuks rivaali psüühika kallale minna, leides, et Mozart tuleb inimesena murda. Mozarti eluloost on teada, et ta kahtlustas, et keegi soovib teda mürgitada.

"Murra või lase end murda" on pärand loomariigist ja maiustusi krõbistava (sest Itaalia päritolu hea ja parem on tema väike pahe) konkurendi vastu salaplaane sepitsev Salieri otsustab rünnata. Ta rakendab oma teenistusse valed ja petmise, unustab moraali, mis peaks inimest muust loomariigist eristama. "Amadeus" toob fookusesse inimloomuse selle külje, mida me meelsasti ei tunnista. Inimene kõlab ülevalt, tema olemus peaks jumalikkuse poole pürgima, aga et temas on ka kurja ja pahelist, siis võib inimene mõnikord ka häbiväärset tähistada, sest inimest hinnatakse tavaliselt selle järgi, mida ta teeb teisele.

Topeltmoraal

Kunstnik Kristjan Suitsu lavakujunduses markeerivad barokiaegse ooperiteatri lavale omast sügavust ajastuga sobivad kullatud toolid ja Mozarti büstidega varustatud grimeerimislaudade read. Osast neist said parukaid vahetavale Malmstenile omamoodi väikesed mängulavad.

Lavaruumi kolmest küljest piiravad kuldsed narmaskardinad pakkusid võimaluse võluvaks valguse ja varjude mänguks. Selles kuldselt veiklevas ruumis kulgevad pompoossete parukate ja ja ekspressiivsete kostüümidega tegelased. Seal avaneb elu mitmekihilisus ühes mahlaka kõnepruugi, kireva meelelahutuse ja legendidega, mille seast üks on eriti visalt oma juuri ajanud ning inspireerinud paljusid autoreid kujutama Salierit oma muusikalise rivaali varajase surma põhjustajana.

Jõuliselt vastanduvate Salieri ja Mozarti kõrval saab laval näha ka neid toetavaid, imetlevaid ja armastavaid naistegelasi, Helena Lotmani Mozarti naise Constanze'ina ning Marta Laant Salieri õpilase Katherina Cavalieri rollis. Neist eristub kainelt kalkuleeriv ja läbinisti asine keiserliku ooperiteatri direktriss krahvinna Franziska Orsini-Rosenberg, keda kehastab Ülle Kaljuste. Kui Mozarti suhetest naistega räägiti avalikult, siis abielus Salieri varjas kiivalt oma aastaid kestnud afääri, ent liiderlikkuse solvang adresseeriti laval mitmel korral just naistele.

Lavastust vaadates ja Mozarti muusikat kuulates tekkis küsimus, milline ta võis olla? "Väljaspool muusikat oli ta ja jäi peaaegu alati lapseks. Ja see oli tema karakteri varjukülje peamine omadus. […] Ka oli tal heasoovlik süda ja kes kord juba tema südameheadust tundma õppis – ja seda oli kerge saavutada – , see või temalt kõike saada," kirjutas Mozarti kohta oma mälestustes tema vanem õde Maria Anna.

Etenduse arenedes saab näha, kuidas elu ja asjaolude kokkulangemine paneb Tõnis Niinemetsa kehastatud noore ja ambitsioonika Mozarti valusalt paika. Sädelev Mozart asendub kurva Mozartiga. Emotsionaalselt kaasahaarav oli haigusest jõuetuks jäänud Mozarti lahkumine, ent paraku tekitas selles stseenis vastuolulisust näitleja õlgu paljaks jättev kostüüm, mis lasi Niinemetsa sitkel, lihastes kehal välja joonistuda.

Vaimustavad olid lavastuse valguslahenduse need hetked, mil Salieri vestleb jumalaga, palub, ähvardab ja kaupleb. Sellele stseenile lisasid dramaatilisust teatrisaali laes valgusvihus küütlevad juugendlühtrid, mis töötasid imeliselt kaasa taevastesse kõrgustesse pürgiva kirikuruumi mulje loomisele.