Debüütteose kättevõtmisega kaasneb mõnetine intriig. Saabunud on keegi, kelle jaoks on veel kõik kirjandusväljale paigutumise variandid lahtised, ja võime vaid oletada, kas tegemist saab olema tulevase etableerunud kirjanikuga – harv nähtus, sest areenile vististi korraga palju ei mahu –, ühehitimehe või -naisega, või kas jääb see esimene katsetuski lahjaks ja tuleb autoril hakata raamatuid sõpradele ja sugulastele sünnipäevakingituseks sokutama.  Et olen saanud võimaluse Allar Tankleriga kirjandusest ja kirjutamisest pikemalt vestelda, leian, et huvitav oleks siinkohal kirjutada loomeprotsessist endast. Selgub, et ootused ja eeldused puudusid,¹ kõik sai alguse otseses mõttes puhtalt lehelt ja isegi mitte lühivormist, nagu see vahel olema kipub. Romaan sündis pika aja kestel korvi kogutud paberilipikutest, millele kirja pandud uitmõtted ja visandlikud teemaarendused kirjutamise hilisemas faasis loogilisteks sisuliinideks joondusid ja üha toekamaks tekstiks vormusid. Kuigi Tankler on algaja ilukirjutaja, annab tema taust mõista, et algaja kirjutaja pole ta sugugi. Tekstiloome pole kommunikatsiooni ja ajakirjanduse asjatundjale võõras, kirjutamine on lihtsalt varem olnud suunatud teistele ning enda hääl ja mõtted redutasid tagaplaanil. Sellest lähtudes kandub pealkiri "Teistes osades" võib-olla üle Tanklerile endalegi: keegi, kelle trump on seni seisnenud empaatiavõimes ja eri rollidesse hüppamises, haarab võimalusest oma potentsiaali näidata.

Esmatutvus raamatuga annab mõista, et tegemist võib olla krimiromaaniga, aga võib ka mitte. Kuigi tuleb tunnistada, et kui "Teistes osades" raamatupoodides pärast eluea lõppemist uudiskirjanduse kategoorias sealt edasi krimilettidele oleks tõstetud, oleksin ma pettunud. Pettunud oleks arvatavasti ka lugeja, kes kriminaalromaanide riiulivahest uut lugemisvara otsides Tankleri otsa komistaks. Klassikaline whodunit allub kindlatele žanrireeglitele ning lugu kulgeb alati sarnaselt; lugeja enam-vähem teab, mis teda raamatut avades ees ootab, ning ta läheb vihjetega meeleldi kaasa, jõudmaks salapärase süüdlaseni. Tankleri mudellugeja on keegi teine, romaani fookus on mujal kui mõistatuse lahendamisel. Õigupoolest liigub lugu mingisuguse mõistatuse lahendamise poole küll, ent tegemist on rohkem filosoofilist laadi mõistatusega ja kriminaalromaani riuklikus varjus on läbi töötatud hoopis sisukamaid teemasid. Kui teose sündmustik kokku võtta, leiab lugeja eest mõrvatud või ennast ära tapnud või vähemasti jäljetult kadunud peategelase Porteri ning teda ümbritsevad inimesed, rohkem ja vähem lähedased. Otsitakse vastust küsimusele, mis Porteriga ikkagi juhtus. Esile kerkivad erinevad teooriad, agaralt spekuleeritakse võimalike sündmuste üle, revideeritakse mälupilte… Mõistagi on kohal ka lugu suunav uurija Una, kelle roll seisneb pigem katkendlike mõtiskluste sidumises kui lõpplahenduseni jõudmises.

Romaanist pole võimalik leida ühegi tegelase välimuse kirjeldust ja lugejal on lastud neid vabalt ise ette kujutada. Teose esitlusel rääkis Tankler, et ta ei pidanud oluliseks mitte ühe antikangelase lugu ja taustsüsteemi, vaid kõigi tegelaste esiplaanil figureerimise võimalikkust: suurendusklaasi alla asetudes saab igaühest nende seas hoopis iseenda loo peategelane. Lugedes on kerge mõista, mida autor sellega silmas on pidanud. Tõepoolest on ta suisa rõõmuga eksperimenteerinud erinevate häälte ja stiilidega ja tagaplaanile ei jää keegi, omajagu trükimahtu on antud osaliste mõtisklustele. Näiteks arvutatakse päevi ümber rahasse (teksade kandmiskord 8 senti, uni 38 senti öö pealt, elamine 25 eurot päevas), teoretiseeritakse Molotovi kokteilide tegemise üle lennujaama duty-free alkoholist, käiakse mänguväljakutel kiikuvate inimeste taskutest kukkunud sente korjamas. Peatükkide sisukord on sassis, midagi on katkematu sisekõnejoruna kirja pandud, midagi on päevikuvormis, vahepeal on neli lehekülge täidetud Porteri DNA-ahela järjestusega, siis on lugeja ees aga ülekuulamisprotokoll või fiktiivsete psühholoogiliste uuringute tulemusena esitletud 15 võimalikku elu mõtet. Kõigi nende mõttekäikude ja stiilikatsetuste juures on tunda kerget postmodernistlikku hõngu: romaani on põimitud erinevaid viiteid ja faktiteadmisi, toonis võib märgata küünilisust ja irooniat elu ja ühiskonna hetkeseisu suhtes, transgressiivseid teemasid (millest olulisim paljastub alles teose lõpus ja jäägu tulevasele lugejale avastamiseks), fragmentaarsust.

Midagi on raamatus tuttavlikku ja esimese hooga näib, et selleks on ähmane sarnasus mõne prantsuse autoriga. On see Michel Houellebecq, Pierre Lemaitre või keegi muu, ei saa täpselt aru. Võib-olla kutsub lihtsalt Pariis sündmuskohana säärast meelepetet esile. Siis aga tõuseb tuttavlikkuse kõrvale sellele vastanduv võõristustunne: raamatu autor on eestlane, kes kirjutab teistele eestlastele – kuivõrd romaani veel teistes keeltes välja pole antud –, ometi jääb mulje kui tõlkeromaanist. Tankleri usutlemisel selgus, et pikemat aega Luksemburgis elanuna on ta sedasama raamatut juba mitu korda kirjutanud. Esmalt sündis tekst ingliskeelsena ja oli sisult samane praeguseks välja antud romaaniga. Seejärel tõlkis autor romaani eesti keelde, kogu sündmustik viidi üle Eesti konteksti. Näiteks kandsid tegelased eesti nimesid, Seine'i jõe Issy silla piirdest sai meie enesetapjate meelispaik Türisalu pank ja veel mõndagi muud. Kolmandal kirjutamisel romaanivõistluse järel sündis tekst sellisel kujul, nagu ta nüüdseks on poelettidele jõudnud: eesti keeles, ent siinsele lugejale võõrapärases taustsüsteemis. Küllap on selline edasi-tagasi liikumine sisu ja vormi tõlkimise telgedel andnud autorile võimaluse proovida läbi erinevaid variante, jõudmaks selle õige ja tunnetuslikult loogiliseni. Teksti enda kohta ütleb säärane  lugeja tähelepanu äratav tõlkeküsimus vahest seda, et loos kirjeldatud inimkogemuse probleemistik on universaalne ja ülekantav erinevatesse sootsiumitesse.

Probleemistikku süüvides torkab silma lääneliku heaolu küsimus, seda mitmes aspektis. Romaan ise tegeleb elu mõtestamisega üksikisiku tasandil: miks me mida teeme. Autori esitatud 15 inimtüüpi pakuvad igaüks sellele küsimusele erineva vastuse. Näiteks on meil nihilistid, soojätkajad, natsionalistid ja nõnda edasi, kelle hoiakuid romaani tegelastega sobitades arutleb Tankler kaudselt inimelude võimalike motiivide ja ellusuhtumise üle. Kõigi mõttekäikudega ilmtingimata nõustumata võib kinnitada, et need on kaasahaaravad, seda enam, et Tankleril on tekkinud iseendaga veidi lõhestunud dialoog. Loo tegelased esindavad demograafilises mõttes heal järjel olevat keskealist valget inimest, kes on teatava mugavustsooni veerel eksistentsiaalsete küsimusteni jõudnud. Ei pea pingutama, et näha seost autori endaga, kelle kirjutamisprotsess sai korraliku hoo sisse just nimelt siis, kui abikaasa lastega ajutiselt Luksemburgist tagasi Eestisse kolis ning Tankleril tekkis nii-öelda oma tuba ja piisavalt hõlbus jõudeolek, mis võimaldas kirja- ja mõttetööga kontsentreeritult tegeleda. Enam-vähem sama ideed on ta väljendanud intervjuus Priit Hõbemägile.2

Kirjanike liidu romaanivõistlusel osalemine on väga julge ettevõtmine ja mul on päriselt hea meel, et niivõrd pika, aga samas teiseneva traditsiooniga konkurss jätkuvalt lugejateni uusi nimesid toob. Ja mitte ainult! Kirjanikuteele satuvad needki, kes varem teistes eluvaldkondades silma on paistnud. Nagu Tankleri puhul näha, on elu- ja lugemiskogemus ning mugavasse punkti suubumine arendanud temas kui kirjutajas ja nüüdsest ka kirjanikus küpsust. See on võimaldanud vahele jätta mõned kohati valulikud algetapid ja esimesed tormakad katsetused, mida kogenud kirjanikud aeg-ajalt piinlikkustundega meenutanud on. Juhusliku näitena meenub Jan Kaus, kes on oma 2006. aasta romaani "Tema" hiljem siin-seal intervjuusid andes kritiseerinud. Mis muidugi ei tähenda, et Tankler ise kunagi enda kirjanikudebüüti kerge õhetuse või muige saatel meenutama ei hakka. See oleks aga ainult positiivne – järelikult on ta selleks teoreetiliseks hetkeks autorina vahepeal kasvanud. Praeguse põhjal etteheideteks või piinlikkustundeks õnneks põhjust ei ole.

¹ Ehkki autori enda sõnul võitleb ta siiani sisetundega, justkui puuduks tal piisav kirjanduslik taust või teoreetiline teadmistepagas, et ühtäkki kirjanikuks hakata. Huvitav, kui paljusid veel taoline aukartus tagasi hoiab…

² Priit Hõbemägi. "Heast elust sündinud romaan" – Eesti Ekspress, 12.01.2022.