X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Arvustus. "Kolm pikka naist": kui keeruline elutee kaob sentimentaalsesse öösse

"Kolm pikka naist" Autor/allikas: Heikki Leis

Uus lavastus
"Kolm pikka naist"
Lavastaja: Priit Pedajas (Eesti Draamateater)
Kunstnik: Pille Jänes
Valguskujundus: Margus Vaigur (Endla teater)
Osades: Külliki Saldre, Piret Laurimaa, Linda Porkanen ja Ken Rüütel
Esietendus 1. oktoobril Vanemuise teatri väikeses majas

Ei hakka siin pikalt heietama –nagu heietab lavastuse peategelane A (Külliki Saldre) –vaid ütlen kohe välja: elu on elamist väärt. Seda sõnumit tahabki Edward Albee oma autobiograafilise "Kolme pika naise" abil vaatajateni tuua. Vanemuise laval on kolm naist, kes jutustavad ühe naise lugu läbi erinevate eluperioodide. Kui peategelane A on peatselt suremas 92-aastane tujukas vanaproua, siis tegelane B (Piret Laurimaa) on lavateose teises vaatuses sama proua 52-aastasena ja karakter C (Linda Porkanen) vanadaami 26-aastane kehastus.

Albee kirjutas selle Pullitzeri preemia pälvinud näidendi pärast oma võõrasema surma ning sestap mõjub tema kirjutatu eriti siiralt ning empaatiliselt. "Kolme pikka naist" võib mõnes mõttes kõrvutada Eugene O`Neilli autobiograafilise näidendiga "Pikk päevatee kaob öösse", mis on samuti väga emotsionaalne näitemäng.

"Kolm pikka naist" Autor/allikas: Heikki Leis

"Kolmes pikas naises" räägitakse aga mäletamise olulisusest ning geist poja suhetest oma keerulist iseloomu emaga, mis polnud homoseksuaalse Albee jaoks tundmatu teema. Näidend on kohati vaimukas, aga atmosfäär mõjub alati kibemagusalt. Tegu on ju kirjutisega, mis tegeleb ühe naise elu keerdkäikude lavale toomisega.

Lavateose esimese vaatuse veedab Külliki Saldre peamiselt toolil istudes, kus tegelane A teistele karakteritele – oma hooldajale ning advokaadibüroo esindajale – enda mälestusi jagab. Saldre on rollis sarmikas ning väljapeetud, kuid minu jaoks jäi selle vanaproua äng ja abitus lõpuni läbi tunnetamata. Asi pole näitlejannas, tema annab endast sada protsenti, vaid selles, et "Kolme pika naise" esimene vaatus on liiga staatiline ning seetõttu ka publikule raskesti vastuvõetav. Lavastuse esimeses pooles võinuks Priit Pedajas rohkem traagilisi noote sisse tuua ning rohkem ära kasutada peegleid, mis laval ilutsesid. Peategelase A voodi kohal paikneva peegli potentsiaal jäi lavateose raames justkui kasutamata.

"Kolm pikka naist" Autor/allikas: Heikki Leis

Pille Jänese beežikates toonides kunstnikutöö on iseenesest väga esteetiline. Lavakujundus sobitub väga hästi kostüümidega, mis tegelasi maitsekalt illustreerivad. Näiteks on Linda Porkanenil seljas imekaunis kleit, mis tema karakteri elurõõmu edasi annab, Piret Laurimaad teeb veelgi kaunimaks hallikam kleit, millega illustreeritakse tegelase elu raskust, ja Külliki Saldre kannab kleiti, mille sinine värv kirjeldab temas siiani leiduvat elujõudu. Need kleidid on antud lavateose kõige huvitavamad aspektid. 

Margus Vaiguri valguskujundus on samuti põnevalt sümboolne. Vaiguri valgustus mõjub kohati sentimentaalselt, seejärel unistavalt, siis jällegi väga jõuliselt. Valguskujunduse mitmekesisus teeb laval toimuva enam-vähem intrigeerivaks.

Jõuame tagasi pikkade naiste juurde: kui Piret Laurimaa liigub esimeses vaatuses laval vapralt otsese tegevuseta ringi ning annab A-tegelasele esinemisvõimaluse, siis Linda Porkanen pigem otsib tegevust ja hoiab ennast silmnähtavalt vaos. Teises vaatuses, mil Ken Rüütli poolt mängitud Poisi saabumine toob lavaloosse kaua oodatud intriigi, hakkab Porkanen laval särama. Tema kehakeel läheb valla ning C-karakter muutub oma sinisilmsuse ja naiivsusega loomulikuks.

"Kolm pikka naist" Autor/allikas: Heikki Leis

Piret Laurimaa teeb lavastuses minu jaoks kõige nauditavama rolli. Ta mõjub elust tüdinud B-na sümpaatselt ja karismaatiliselt ning tema tegelasega on vaatajatel kõige kergem suhestuda. Kellele meist poleks pidev muretsemine tuttav teema? Tegelase A ja B-ga samastada on suhteliselt keeruline, kuna A ei saa esimese vaatuse jooksul piisavalt välja arendatud ning B jääb oma naiivsuses liiga elukaugeks.

Ken Rüütel on laval üllatavalt vähe, aga kui ta saabub, läheb lavastus kurvameelseks. Seda kurbust olin saalis kaua oodanud. Rüütel ei räägi ühtegi sõna, aga tema kehakeel on kõnekas ja emale suunatud pilk melanhoolne. Poja haigevoodilt lahkumine on Priit Pedajase lavateose kõige liigutavam stseen.   

Lavastuse kontseptsiooni ümber tahaks heietada. Mulle tundub, et lavastaja pole lavateosega soovinud rõhutada keerulist ema-poja suhet, vaid hoopis inimeste mälu ja elu olulisust. See pole iseenesest vale, aga  "Kolme pika naise" teeb minu meelest sisukamaks just keerulised inimsuhted, mida Vanemuise lavastus liiga vähe puudutas. Teises vaatuses hakkas lavateos oma kurvameelsusega õiges suunas liikuma, aga sellest ei piisanud, et lavastus väga nauditavaks muutuks.  

Ilma, et hakkaks pikalt lõpusõnu otsima, ütlen: kui inimese keeruline elutee kaob sentimentaalsesse öösse, siis ei saa omale emotsioonitust lubada. Selle lavastuse puhul on minu tunded paraku just sellised...

Uute elamusteni!

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: