Ameerika näitekirjaniku Edward Albee näidendi kangelanna on eakas ägeda ja kapriisse iseloomuga daam, kelle hüplikust mälust tulevad esile meenutused noorusest, keerulistest peresuhetest, alla surutud konfliktidest ja kompleksidest.

See on ka lugu ühe naise erinevatest eluetappidest ning suhetest oma pojaga, kellega viimane kontakt toimus juba aastaid-aastaid tagasi.

"Selles mõttes on ta tark näidend. Me näeme kolme naist, kes vaidlevad n-ö iseendaga ja omavahel ning hiljem näeme neid koos meenutamas või mäletamas seda, mis oli ja igal ühel on need mälestused väga erinevad," selgitas lavastaja Priit Pedajas.

Teisisõnu võib ka öelda, et see on inimeseks olemise lugu koos sinna juurde käiva raskuse ja kergusega – see ehk muudabki niigi autobiograafiliste sugematega loo veelgi intiimsemaks ja inimlikumaks.

Pedajas on sama näidendi 1997. aastal lavale toonud ka Eesti Draamateatris. See, et Pedajas tükki teist korda lavastab, on tema enda sõnul puhas juhus – Vanemuise teatrist tuli ettepanek ja Pedajal on hea meel töötada koos kursuseõe Külliki Saldrega, kes on üks osatäitjatest.

"See on talle ikka väga-väga hea osa. Ta on lihtsalt niivõrd heas vormis, niivõrd hea näitleja, ja hea näitlejaga on hea teha, aga heal näitlejal peab olema ka keeruline või suur ülesanne."

Kas ja kuivõrd sarnaseks kaks Pedaja lavastatud "Kolm pikka naist" saavad, on lavastaja enda sõnul keeruline öelda, sest 25 aasta tagusest lavastusest ei mäleta ta väga midagi.

"Kui mulle see ettepanek tehti, siis esimese hetkega mõtlesin, et ma ei mäletagi sellest midagi. Muidugi, kui ma tekstiraamatu lahti tegin, siis tulid üksikud hetked meelde, nii nagu teatrivaatajalgi," tõdes Pedajas.

"Kui me hakkame mõtlema nende lavastuste peale, mida me näinud oleme, siis ega ma ei mäleta ju tervet seda lugu, me mäletame hetki. Need on need mälestused," lisas ta.

Tugevalt autobiograafiliste sugemetega näidend ilmus 1994. aastal ning võitis nii Pulitzeri preemia kui ka New Yorgi teatrikriitikute auhinna. Vanemuise etenduses on lisaks Saldrele laval veel ka Piret Laurimaa, Linda Porkanen ja Ken Rüütel.