20 aastat tagasi mängisid Tõnis Taul ja ta isa Ants Taul torupillidel avatuks koolinoorte tantsupeo. Laulu- ja tantsupeod, teised pidulikud sündmused – torupillist on saanud sümbol, osa meie kõigi loost. Ja kuigi torupilli enda ajalugu ulatub sajandite taha, tõrjusid lõõtspill ja viiul selle kuidagi tagaplaanile.

Pool sajandit tagasi kehutas Johannes Taul oma poega Antsu Riidajas torupille tegema ja sealt alanud torupillivaimustus kestab.

"Ma pole selles suunas kunagi unistanud, et mina viin torupilli nii kaugele, kui ta nüüd jõudnud on. See on kuidagi iseenesest nii kujunenud. Algul tegin endale torupilli. Siis tegin isa ansamblile torupillid – oli ansambel Torupill. Ja see hakkas äratama kõigis tähelepanu ja huvi," rääkis Ants Taul.

Valgamaal Riidaja Torupillitalus oli pühapäeval palju muusikuid, et koos torupilli mängida, pilli poole sajandi juubeli puhul torti süüa ja Tauli perele kummardus teha.

"Torupill on muutunud üheks osaks Eesti rahvuslikust identiteedist. Isegi see, kes ei tea, mismoodi Eesti torupill kõlab või ei tea, et see nüüd täpselt just Eesti või Ants Tauli või Andrus Tauli valmistatud torupill on, sellegi poolest ta tunneb selles ära midagi Eesti rahvale ürgomast ja rahvuslikku," ütles folkloorinõukogu torupilli töörühma liige, muusik Lauri Õunapuu.

50 aastaga pole mitte ainult torupilli valmistamine uuenenud ja täienenud, vaid nüüd on võimalik õppida Viljandis ka kõrgharitud torupillimängijaks.

"On tulnud juurde mõned sõrmeavad. On tulnud burdoonidele juurde mõned võimalused, et ühest nupust saad ühe burdooni teiseks teha. Torupilli pole liiga palju muudetud, kuid samas maksimaalselt, et seda oleks tänapäeval hea mängida," kirjeldas Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia pärimusmuusika õppejõud, muusik Cätlin Mägi.

Torupilli tegemist ei saa õppida õpikust. Nii on Ants Tauli kõrval torupillimeistriks kasvanud ta poeg Andrus. Iga Riidajas valmiv pill on omamoodi meistriteos, kunst, käsitöö.

Rahas on torupill väärt ehk sama palju kui mõni kallim mobiiltelefon, kuid seda, et G-duuri häälestus ka hääles püsib, ei saa mõõta rahas.

Meistrite uuendused võimaldavad torupilli mängida kõigis koosseisudes ja järjest enam heliloojaid kirjutab torupilli oma muusikasse sisse.

"Muu maailma pillidest eristab meie torupilli päris palju asju. Juba kuju ja see, kuidas bassitorud asetsevad. Ja heli ka. Tõesti, see Eesti pill on oma iseloomuga," ütles Andrus Taul.

"Ma suutsin selle oskuse oma pojale Andrusele üle anda. Eesmärk ongi elu edasiandmine igal tasandil. Otseses mõttes – järglased. Ja teises mõttes seda kultuuri ja tausta, kõike, mida oled ise õppinud ja omandanud," ütles Ants Taul.