Selle aasta alguses ilmus Riste Lehari esikkogu "Kafe", mille isiklikest, sügavalt läbitunnetatud ja poeetilise sulega kirja pandud lühilugudest kumab ühe sooja siseilma valgust. Ave Taavet püüdis neist akendest pisut sisse piiluda ning põneva raamatu autorit paremini tundma õppida. Kohtumine leidis aset Nõmmel, Riste kodu ülekasvanud tagahoovis, kus krõbistasime Merekivikesi ja küpsiseid ning vestlesime unenägudest, ujumisest ja – otse loomulikult – kirjandusest! 

Su lugudes on olulisel kohal ruumitunnetus. Isegi sedavõrd, et tegevuspaik omandab sageli tegelase mõõtmed. Kust sa ise pärit oled? Milline oli su lapsepõlv? 

Ma olen pärit Tallinnast ja õppisin Kopli kunstikoolis. Mu lapsepõlve meeldejäävamad hetked on aga veedetud Muhumaal, kus meie perel on metsa sees elektrita majapidamine. See on minu jaoks üks väga eriline koht. Veetsin seal suviti pikalt aega oma vanaemaga, kes on hariduselt keskkonnaesteetik ja töötas EKAs õppejõuna. Muuhulgas oli ta suur Merleau-Ponty fänn, ilmselt immutas ta mind seal looduse keskel oma teadmistega. Olin tema esimene lapselaps ja tervelt kaheksa aastat ka ainus, nii et tal oli minu jaoks palju aega ja tähelepanu. 

Kelleks sa lapsena saada tahtsid? 

(Naerab.) Poemüüjaks. Ja siis koristajaks. Aga mingi hetk ma tahtsin ikkagi kirjanikuks saada. Ma ei tea, kust see soov tuli. Mäletan, et nägin mingit pilti, kus Hemingway tõmbab oma kirjutusmasina taga sigarillot ja rüüpab kalvadost. See tundus kuidagi romantiline ja cool.  

Kas sa nende Hemingway piltidega seoses hakkasidki kirjutama? 

Ei, see juhtus juba varem. Kuna ma olin Muhumaal kogu aeg vanaemaga ninapidi koos ja tema pidas seal kroonikat, siis hakkasin mina ka juba hästi väiksena tähtsaid asju üles kirjutama. Muhus oli palju aega, et lihtsalt lugeda ja looduse keskel olla. Kirjutasin päevikusse üles oma mured ja "tähtsad asjad" ning niimoodi leidsid need lahenduse.¹ Oma esimesed raamatud kirjutasin ka Muhumaal, illustreerisin ise. Vanaema köitis lehed kokku ja toimetas. Need olid multikatest, muinasjuttudest ja seebikatest inspireeritud segased armastus- ja seikluslood, mille peategelased olid loomad. Ühe loo nimi on "Prügimäe kass ja lossi-kass", mis räägib erinevat sotsiaalset päritolu kasside vahelisest armastusest. 

Mida see vanaema kroonika endast kujutas? 

Oh, seal olid päevasündmused ja loodusvaatlused. Näiteks, et nägime täna haigruid või pesime pesu või käisime maasikal. See, et nägime rebast, oli ka oluline päevasündmus. 

Absoluutselt! Siiamaani on… Milliste raamatute saatel sa üles kasvasid? 

Jens Sigsgaardi "Palle üksinda maailmas" ning Avo Paistiku "Klaabu, Nipi ja ahne kala" tulevad esimestena meelde. Vist sellepärast, et need olid nii õudsed! Ahne kala muutis ju kogu aeg oma suurust, kui sa lehte keerasid! Ühel pildil oli ta teiste tegelastega võrreldes hästi suur ja siis jälle hästi väike. Hirmus! 

Töötasid pikalt Tartu Uues Teatris, mis on üks väga loominguline ja andeküllane paik. Mida see periood sulle tähendab?  

Tegelikult läksin ma alguses hoopis Tartu Elektriteatrisse vabatahtlikuks. See tegutses siis Uue Teatriga samades ruumides. Pisut hiljem leidsin end siis juba teatrist. See oli hästi-hästi äge (aga ka väsitav) periood, täis õhinapõhist tegutsemist ja pinget. Pidevalt toimus midagi uut ja põnevat. Uues Teatris õppisin ma ennast rohkem tundma ja see oli loovusele viljakas pinnas.  

Nimetaksin mitmeid sinu proosapalu "seisundikirjanduseks". Need on väga intiimsed, sisekaemuslikud, tugevalt läbi tunnetatud palad, kus konkreetne algus- ja lõpupunkt on pigem teisejärgulised. Räägi pisut oma kirjutamismeetoditest.  

Kirjutamiseks on vaja üksindust. Alguses ma kogun lauseid, muljeid, mõtteid ja tundeid, mis jäävad kuklasse tiksuma. Ja mingi hetk ma tunnen enda sees ära, et pinge nendes on nii suureks kasvanud, et pean selle kuidagi ära lahendama. Ja siis ma lihtsalt lasen lool ise lahti rulluda.  

Kas sa pöördud nende juurde veel tagasi või jäävad nad enam-vähem selliseks, nagu alguses kirja sai? 

Ma pöördun ikka korduvalt tagasi. Kirjutamine on minu jaoks hästi mitmefaasiline. Alguses ma ei mõtlegi vormile, panen lihtsalt kirja, mis minu seest välja tahab tulla. Ma ei mõtle ei loogikale ega lugejale. Siis jätan selle marineeruma. Hiljem võtan teksti veel korduvalt uuesti ette. Iga järgmine faas on pisut mõistuspärasem.
Marineerimisaeg on minu jaoks hästi oluline. 

Kui palju on sul aega, et ilukirjandust lugeda?  

Ma loen hästi palju! Minu arust ei saagi kirjutada, kui sa ei loe, sest sõnad saavad lihtsalt otsa. Loen isegi pakendite pealt asju – mõtlen sõnastuse rütmi peale –, loen silte, kõike-kõike! 

Kuidas kõige selle juures jõuda oma stiilini? 

Jah, see on keeruline küsimus. Kui keegi on mind mõne muu kirjanikuga võrrelnud, siis olen teadlikult tema teoste lugemisest loobunud. Aga teisalt, kui kellegi looming on sinusse ikka sügava jälje jätnud, siis – üldse tahtmata teda kopeerida – jõuab see kuidagi ka sinu teostesse. Püüan lihtsalt võimalikult mitmekesiseid tekste lugeda. Kindlasti ei inspireeri mind ainult kirjandus, vaid ka muusika, lavastused, filmid ja kujutav kunst. Ehkki nendegi aluseks on sageli mingid lood või müüdid. Ehk olen kõige rohkem impulsse saanud mittetekstuaalsest kunstist. Või siis lihtsalt elust. 

Sinu lugude korduvad sümbolid on uni, unenäolisus ja vesi. Tavaelu ja fantaasiamaailm on nagu Möbiuse leht. Milline on sinu suhe unega?  

Uni ja vesi on hästi-hästi lohutavad. Ma magan hästi palju. Ma armastan magamist! Ja ma joon hästi palju vett… Kirjanduses võimaldavad vesi ja unenäod mingit totaalselt teistsugust kogemust. Nad on hästi head, lohutavad, mõnusad asjad. Ja ma soovin, et neid oleks minu päris elus alati nii palju, kui praegu on. 

Kas uni on sinu jaoks reaalsuse pikendus või hoopis vastupidi? 

See võib olla reaalsuse pikendus, aga ka koht, kust leida huvitavaid infokilde, vastuseid ja kujundeid. Ma lähen unne justkui suplema. See on nagu suur teadvuse meri: ühest küljest hästi varjatud ja personaalne, teisest küljest ühendab uni sind kollektiivse teadvusega. Mulle meeldib tuua sealt fragmente siiapoole. Mul on põnev unemaailm ja tundub, et mingid kogemused, mida ma sealt saan, mõjutavad ka mu reaalsust siin. Tahan unenägusid mäletada ning kui ma näen või kogen midagi eriti võimsat, siis katsun seda kuidagi talletada.

Näiteks oli mul hiljuti mõjuv unenägu hiigelsuurest helesinisest hobusest. Järgmisel päeval otsisin internetist pilte, panin need kokku ning taaslõin sarnase hobuse ja maastiku. Ma tahtsin, et see, mis minu psüühes oli oluline kogemus, säiliks, justkui oleks mul sellest hetkest foto.

Paar päeva tagasi nägin üht õudset unenägu, kus lendasin pimedas ja muudkui korrutasin ühte ja sama lauset, aga mu hääl kõlas hästi madalalt. Siis ärkasin üles, aga see lause kummitas mind edasi. Tegin selle lause ja atmosfääriga väikese muusikalise salvestuse. Mida rohkem tähelepanu unenägudele pöörata, seda rohkem saad nendest aru ning nad hakkavad sinuga teistmoodi rääkima. See aitab endaga kontaktis olla. 

Esitlusel mainisid, et "Kafe" alternatiivpealkirjana oli kaalumisel ka "Nähtamatud". Sama nime kannab üks keskseid lugusid jutukogumikus. Kes on nähtamatud? 

Mitte kes on nähtamatud, vaid mis on nähtamatud. Nähtamatud on kohad, kuhu sa sukeldud, et minna otsima Kafet. 

Räägi pisut "Kafe" visuaalist. See on samuti pisut unenäoline – piltides on palju juhuslikkust, aga ka kummastavat detailsust. Kuidas selline kujundus sündis? 

Ma olen kujundusega väga rahul. Meil oli Liisa Maria Murdveega väga hea klapp ja ma jätsin talle vabad käed. Soovisin ainult, et raamatus ei oleks väga konkreetseid, defineerivaid kujutisi, mis on vist nende lugude puhul mõistetav. Siis hakkas Liisa lustima ja tuligi välja selline kujundus – mitmeti vaadeldavad pildid, mille peal silm puhkab. Mulle meeldib ka kortsus hõbepaberi kujutis kaantel, mis meenutab šokolaadi või kohvipakki ja kutsub raamatut nautima. 

Töötad "tavaelus" copywriter'ina. Kui erinev on tunnus- ja reklaamtekstide kirjutamine ilukirjanduse loomisest?  

Need on täiesti erinevad maailmad. Enda kirjutiste ees ma ei vastuta, ma võin minna, kuhu tahan, ja teha, mida tahan. Mul ei ole eesmärki. See on täis teadmatust ja vabadust. Copywriter'i töö on just vastupidine – hästi paika sätitud, kaalutletud, kontrollitud. Ma pean arvestama ka kellegi teisega – kes on mu klient ja milline on tema sihtgrupp. Ja sellel tekstil on alati eesmärk.  
Protsess ja eesmärk on neil kahel kirjutuslaadil sootuks erinevad. Aga muidugi on ka sarnasusi. Ikka on vaja teatavat inkubatsiooniperioodi ja reklaaminduses töötamine on aidanud mul ka enda asju kiiremini kirja saada.  

Kas oled kogenud kirjutamisblokki? Kuidas sellest üle saada? 

Jaa, ma kogesin seda siis, kui tekkis selline tunne, et varsti on ilmselt raamat koos, aga midagi oli veel puudu. Mind segas see mõte, et raamat peab valmis saama, ja ma ei suutnud tükk aega midagi kirjutada. Mitte miski, mida ma kirjutasin, ei meeldinud mulle. Sellepärast see raamatu väljaandmine ka venis. Eesmärgistatus segas. Aga lõpuks sain ma sellest niimoodi üle, et ma lihtsalt unustasin selle raamatu ära! Ja siis sündiski viimane lugu, nimilugu, "Kafe". 

Kuidas on lood sinu "sisemise kriitikuga"? Kas koostöö temaga on heas tasakaalus või kipub ta sind pigem liiga palju tagasi hoidma?  

See on üks ebatervislik armastuse ja vihkamise piiril olev suhe. Vahel ma kirjutan midagi, mis algul tundub täitsa hea, aga üle lugedes mõtlen, et see on ju kõige hullem asi, mida keegi üldse kunagi on kirjutanud! Minu suhe tekstidega muutub kogu aeg.  

"Kafet" lugedes tulid maailmakirjandusest korduvalt pähe paralleelid Kafkaga – samasugused painajalikud ja arusaamatud olukorrad, pidev lävel viibimine ja ebamäärasus. Hiljuti Loomingu Raamatukogu kuldsarjas (taas)ilmunud Kafka kogumiku "Aruanne akadeemiale" järelsõnas kirjutas Mart Kangur, et "lävel olemine on radikaalsem kui jäämine lävest siiapoole või minemine sinnapoole"². Sinugi lugudes võlub mind see kõikjal valitsev liminaalsuse tunne. Oled sa midagi välja jätnud – kas su tegelastel on üldse konkreetsed sihtpunktid, väljundid, lõpplahendused? Või vastab see, mida lugeja raamatust leiab – see kummaline kahevahelolek – su enese sisemisele teelolekule? 

Ilmselt on see mingi minule omane korduv seisund, kuhu ma ikka ja jälle satun. Võib-olla viin end vahel sinna ka meelega. Esiteks sellepärast, et see on mulle tuttav. Teiseks see, et kuigi piiripealsus on mingil määral häiriv, on selles teistmoodi elusolek ja potentsiaal. 

Mida kirjutamisprotsess sulle pakub?  

See on mõtestamise, salvestamise ja analüüsimise viis. Ma ei taha kasutada sellist sõna nagu "teraapia", aga mingil määral aitab kirjutamine enesega hakkama saada. Ma võtan mingi mõtte või tunde, mis mind häirib, justkui enda küljest ära. Vaatlen seda distantsilt ning loon selle ümber uue konteksti. Eks lugudes on kõik need asjad muidugi võimendatud. 

Kirjutamine on turvaline ruum. Minu kirjutistesse saab peitu pugeda, aga ma tegelen seal turvalises ruumis ikkagi sotsiaalsete teemadega – üksildus, vägivald, seksuaalsus, kliimakriis, suhtlemisraskused, keerulised emotsioonid…  

Kirjelda pisut oma ideaalset lugejat. Kuidas võiks sinu tekstide salamaailmale läheneda?  

Empaatiliselt. Ma väga austan seda, kui inimesed oskavad kirjanduse ja kunsti kõigile vormidele läheneda empaatiliselt, kaasa mõelda ja tunda. Kirjutamise lõpufaasis lisan teksti veel enda jaoks olulisi salajasi viiteid. Ideaalne lugeja viitsib muukida. Isegi kui ta neid samamoodi lahti ei mõtesta. 

Kui see uks lõpuks avaneb, siis ei peagi see ju lugejat samasse tuppa viima, kus sina viibisid… Millise teksti lugemist sa ise naudid? 

Eelistan tumedaid tekste. Mulle väga meeldivad näiteks Bohumil Hrabal ja Jean-Paul Sartre. Kui ma tunnen, et autor on julge ja aus, siis ma naudin seda. Pigem häirivad mind poosid. Kui ma ei kannata kirjutaja poosi, siis mulle ei meeldi ka tema tekst.  

Kas tekstide avaldamine nõuab kirjutajalt teatavat eneseületust? 

Alguses nõudis. Praegu mõjub see, et ma saan mingile keerulisele asjale uue kindla kuju anda, pigem vabastavalt. Ja minajutustaja ei võrdu minu endaga. See on ikkagi kirjandus, kus on kasutatud ülepaisutamist, kokkusulatamist, fantaasiat. Ma ei pea ka kõikide oma tegelastega nõustuma.

Milline on su suhe Anna Haavaga? (Anna Haava on Riste neljajalgne sõber, kes parasjagu mändide vahel ringi lippab ja poolkatkist jalgpalli rõõmuga taga ajab.) 

See suhe on viimasel ajal muutunud tugevamaks. Koera nimeks sai Anna Haava sellepärast, et ta on Havanna koer. Iseloomu poolest on ta vist Anna Haava vastand – ta on hästi rõõmus, hästi seltskondlik, ta ei kirjuta mitte midagi. (Naerab.) Ja ta on hästi sportlik ka. 

Pärast seda, kui me selle koera võtsime ja ta oli nime saanud, siis ma olen kuidagi rohkem Anna Haava luulet märganud, näiteks lauludes "Mu süda usub õnne" ja "Las jääda nii, kuis oli…". 

Elame kummalisel ajal, kus reaalsus on totaalselt ümber kujunemas ja tulevik teadmata. "Kafe" esitlus toimus üks päev enne Ukraina sõja algust. Kas kunst päästab maailma?  

Kindlasti päästab. Lood päästavad maailma. Kirjandus ei kao mitte kunagi mitte kuhugi.  

Kuhu edasi? Kas jätkad kirjutamisega? 

Eesmärk mõjub mulle halvasti. (Naerab.) Mulle meeldib mitte teada, mida tulevik toob. Kui keegi uurib, kas mul on hetkel midagi töös, siis ma tahaksin pigem eitavalt vastata. Aga jah, töötan praegu ühe pikema tekstifaili kallal, mida ma regulaarselt täiendan ja mille valmimise eeltingimuseks on aja möödumine. Lisaks mõned lõpetamata lühemad jutud, fragmendid.
Aga ma oleksin täiesti rahul ka sellega, kui ma mitte kunagi enam mitte midagi ei avalda. Eesmärgistatus rikub kirjutamisrõõmu minu jaoks kuidagi ära. 

Mis muidu? Kuidas ennast turgutad ja milles peitub sinu jaoks maailma armsus? 

Mul on kaks väga armsat elukaaslast. Üks on koer, teine on inimene. (Naerab.)  Mulle meeldib siin metslinnas elada. Mulle meeldib rahulik elu. Aga kui tunnen, et läheb jälle liiga mugavaks, siis muutun hoopis rahutuks ja hakkan otsima midagi põnevamat. Seepärast meeldib mulle uusi asju proovida – mind turgutab, kui saan ennast millegi uue ja ebamugavaga ehmatada. Ilmselt see ongi seesama vahealades kolamas käimine. 

¹ Katkendeid Riste Muhupäevikutest võib leida Värske Rõhu 2021. aasta novembrinumbrist.

² Maarja Kangro, Mart Kangur, Hasso Krull, Peeter Laurits, Peeter Sauter. "Meie kafkanemine" – Franz Kafka, "Aruanne akadeemiale", Loomingu Raamatukogu kuldsari, 2022, lk 82.