Sanna Kartau: rõõmul on revolutsiooniline potentsiaal

Foto: Klassikaraadio

Klassikaraadio kirjandussaates "Gogol" olid külas äsja debüteerinud kirjanikud Sanna Kartau ja Riste Lehari, kes rääkisid oma esikkogudest, kirjutamisest, aga ka olukorrast maailmas.

Novellikogu "Kafe" (kirjastus Tuum) autor Riste Lehari on terve elu kirjutanud, päeviku pidamist alustas ta juba kooli minnes. "Kirjutamine on minu jaoks mehhanism, mille abil saan ennast lahti harutada, see on alati olnud minu juures." Neli aastat tagasi otsustas ta aga minna kirjutamisreisile ning sellest alates on tema lugusid avaldatud nii ajakirjades Värske Rõhk kui ka Vikerkaar ja mujalgi. Lehari ei ole enda sõnul kiire kirjutaja, kes iga päev lehekülgi täidaks, vaid pigem võtab kirjutamiseks aega.

Luulekogu "Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga" (kirjastus Tuum) autor Sanna Kartau kirjeldas, kuidas tema teekond kirjutamiseni on ristunud erinevate sõna kasutusviisidega, mis tema jaoks praegugi olulised on. Nende hulka kuuluvad nii õpetamine, targutamine, õhtujuhtimine, töötubade korraldamine kui ka väitlus ning tema armastus sõna vastu tekkis väga varakult.

Kartau lisas naljatlemisi, et oma trükidebüüdi tegi ta tegelikult juba kolmandas klassis, mil tema ja klassivend Mattias Karro said võimaluse oma luulekogud kooli printeril välja trükkida. "Minu raamatul olid roosad kaaned, tema omal sinised, sest mina olen tüdruk ja tema poiss. Ma mäletan, et selles olid toredad riimuvad luuletused, nii et ehkki on nüüd ilmunud minu ametlik debüütkogu, tegin tegelikult oma reaalse luuledebüüdi juba kolmandas klassis," naeris ta.

Põhjuseid, mis kaht kirjanikku kirjutama panevad, on palju. Riste Lehari kirjeldas, kuidas esmajoones on kirjutamine miski, mis aitab tal psühholoogiliselt teatud asjadega hakkama saada, luua neile ruum, probleeme metafooride abil lahendada või midagi mõista üritada. "Mulle vist sobib selline looritatud keskkond, kus saan sümbolite abil läheneda olukordadele, mis ei ole mustvalged. Lahendada midagi, ennast ravida, reisida."

Sanna Kartau arvas, et esimesed korrad, mil ta koges kunstilist teksti leheküljel, nihutasid või lammutasid tema sees midagi põhjalikult. "Siis tekkis ka kadedus tolle autori suhtes, et ta nii mõjus oli ja teisalt taju, lootus ja usk sellesse, et võib-olla suudan ka mina millegi taolisega hakkama saada. Kui esimene amps luulevorstist ära hammustada, jääb hammas verele." Kartau sõnul muutub kirjutamise põhjus ajas pidevalt, sugenedes mõnikord raskusest, teinekord uudishimust, vahel aga tõesti psühholoogilisest raskusest.

Lehari lugude tegelased tunnevad end tihti imelike või kohatutena, maailm on nende jaoks talumatu või igav, nad on mures või ärevad, ärritatud, vihased või sõltuvuse kütkes, kuid ta tunnistas, et ei tunne end vaimsest tervisest rääkides üleliia mugavalt. Ta küll hindab kõrgelt inimesi, kes suudavad avameelselt neist asjust rääkida, kuid teeb seda ise väiksemas ringis. "Ma saan aru, et sellest peab rääkima ja ma väga hindan neid inimesi, kes sellega tegelevad. Ma võib-olla ise ei oska lihtsalt nii avameelselt."

Sanna Kartau aga tunneb end neist teemadest rääkides ja kirjutades väga mugavalt, misttõtu on ta ka Müürilehes neid teemasid juba kordi lahanud. Ehkki tema tegelased on vaimse tervise probleemidega kimpus, ei soovi ta, et tema luulekogu taandataks kõigest psühholoogilistele küsimustele, vaid et kogust "Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga" kooruks välja ka ühiskondlik tasand. "Kui ma räägin sellest, et vaene olla on kurb, on see kurbus muidugi ka vaimse tervise osa, aga see vaesus on ühiskondlik, see on kriitika kümnendeid kestnud neoliberaalse majandusloogika valitsemisele nii Eestis kui välismaal."

Riste Lehari mõtiskles vastukaaluks, et tema tekstid ei käsitle tihtipeale ajakajalisi või poliitilisi küsimusi otsesõnu. "Ma ei ole kindlasti apaatne maailmas toimuvate asjade suhtes, aga millegipärast ma väldin otsest hammustust. Kindlasti põimin ma selle teksti sisse. Mulle meeldivad tekstid, milles eksisteerib omamoodi ajatu ruum."

Mõlema kõnealuse kogu esitlus toimus Tallinnas 23. veebruaril, mistõttu on autoritel selle järel olnud vähe aega mõelda promoplaanidele või levitamisele, südamed valutavad hoopis teiste asjade pärast. Kuid rõõm esikkogude ilmumise üle on suur ning see võib olla ka üks viise, kuidas olukorda paremaks muuta, tuletab Sanna Kartau meelde. "Rõõmul ja rõõmu aktiivsel otsimisel on oma revolutsiooniline potentsiaal. Ilma rõõmuta ei ole võimalik ellu viia neid konstruktiivseid plaane, mis on vajalikud selleks, et siin toetada põgenikke nende elu ülesehitamisel või kodu sisseseadmisel. Meil ei ole võimalik osaleda ühiskonnaelus nii maksimaalselt, kui tahaksime." 

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: "Gogol"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: