Sanna Kartau on värskelt teinud mitu debüüti: ta andis välja oma esimese luulekogu "Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga" (Tuum, 2022), Berliinis ilmus tema loovkirjutamise kogukonna antoloogia "The Sundays Book" (2021) ning alates aasta algusest on Sanna ka Müürilehe kultuuritoimetaja.

Elasid seitse aastat Berliinis. Ehk meenutad natuke, kuidas sinna jõudsid ning kuidas hakkasid seal ise workshop'e ja luuleõhtuid juhtima?

Ma jõudsin Berliini tänu sellele, et läksin lahku oma tollasest partnerist ja ühtäkki oli mul vaba terve suvi, mille ma olin plaaninud veeta temaga Floridas. Tahtsin Euroopas natuke ringi reisida. Mu pilk jäi Berliini peale pidama tänu sellistele raamatutele nagu Jaana Davidjantsi "Minu Berliin" ja Patti Smithi "Kõigest lapsed".

Ja seal ma armusin kohalikku luuleskeenesse, sealsetesse inimestesse. Tekkis selge soov ja vajadus sinna pikemaks ajaks jääda. Just tol suvel, kui ma seal esimesi nädalaid ja kuid veetsin, leidsin tee raamatupoodi Another Country, mis juhatas mind luuleõhtutele raamatupoes Curious Fox, mille nimi oli…

"Everything is Poetry"?

"Isn't everything poetry?"!

Ja seekaudu luuleõhtute sarjani "Berlin Spoken Word". Nendest siis saidki minu kiirelt kasvava sõpruskonna peamised ühenduspunktid. Me ei käinud seal ainult kuulamas, me esinesime ka. Kuna oled võõras kohas, nagu paljud meist seal olid, on pärast esinemist nii lihtne minna uue inimese juurde, suruda kätt, öelda, et sa esinesid nii hästi ja mulle nii meeldis see, mida sa tegid; küsida, kust sa pärit oled. Kõigil on mitte meeleheitlik, aga kompulsiivne soov kohtuda, tutvuda, areneda, näha.

Kui mul oli mingi tuumik tekkinud ja olin siis ka uuesti armunud, oli loomulik järgmine samm hakata inimestega regulaarselt kohtuma, et seda armastust luule vastu kasutada ka ise autorina arenemiseks. Struktuur, mida ma kasutasin, pärines nendest loovkirjutamise õhtutest, mida me siinsamas TLÜs Kaarle, Hele-Mai, Elsi ja paari teise inimesega korraldasime. Kord nädalas kohtusime kohvikus või kellegi kodus. Jõime teed, kohvi või veini ja tegime paar kirjutamisharjutust. Siis avasime tekstid, millele inimesed tahtsid tagasisidet. Iga nädal teistelt loovinimestelt tagasisidet saades arenevad inimese tekstiline võimekus ja kriitiline vaade väga kiirelt. Ma arvan, et see kuus aastat intensiivset, peaaegu iganädalast workshop'imist tähendab lihtsalt seda, et ma loen enda või kellegi teise teksti ja mul on väga lihtne näha, mis selles tekstis toimib ja mis ei toimi.

Kui ma tajun enda sees mingit soovi ja näen, et on ka teisi, kes vajavad midagi sarnast, siis minu jaoks on loomulik hakata seda korraldama või pakkuma. Ja next thing you know ongi sul mingi kümme jorssi ukse taga ja sa käid hullunult köögis kohvi tegemas ja keegi tuleb mingi suure paki croissant'idega ja…

Kuidas sa ennast Berliinis laval tundsid? Meie kogemuses vist on eesti luuleõhtud natuke teise vaibiga kui sealsed.

Ma saabusin sinna sellise suure bravaadiga. Mu kõige esimest esinemist [2015 – P.K.] nägi ka see inimene, kellega praegugi koos olen, Seth. Mäletan sügavat enesekindlust, millega lavale astusin, ning ma tõesti nautisin seal olemist, kuna sealse luuleskeene inimesed väljendavad end elavalt, ka üksteist tunnustades.

Peale esmast suurt puhangut enesekindlus natukene vaibus, uude kohta kolimine on keeruline ja ka mu vaimne tervis oli raskes kohas. Saabus kerge mõõn, kus teiste arengu toetamine oli see, mis mulle enesekindlust ja rõõmu pakkus. Ise tõmbusin natukene loojana tagasi. Aga töötubasid korraldades ja Sethiga üritustesarja Domicilium korraldades tekkis mul endal ka sügavam soov oma esinemisoskust parandada…

Domiciliumis oli esimene samm tingimata enda teksti pähe õppimine. Selleks, et panna kokku korralik set, 15–20 minutit, läheb vaja päris suurt hulka teksti, mille püüad pähe õppida nii, et ta tuleb sul mitte meelest, vaid kehast… See nõuab mitte ainult tekstide intiimset tundmist, aga ka sügavat usku neisse ja armastust nende vastu. Lõpuks tipnes see mitte Berliinis, vaid Tallinnas, mu esimesel esinemisel Umbluuõhtul [12.08.2021 Nāganagas – P.K.]. Huvitav oli Berliinist õpitut siinses keskkonnas rakendada ja ma arvan, et see läks väga-väga hästi.

Kuidas võrdleksid õhkkonda Berliini luuleõhtutel ja Eestis?

Mulle meenub näiteks mu sõbranna Olivia esinemine Domiciliumil, kus ta saabus kohale, rinnad ehitusteibiga kokku kleebitud. Ta nägu oli eredalt meigitud ja huuled punaseks värvitud. Kui ta lavale kutsuti, võttis ta väikese hetke selleks, et olla vaikuses. Tal oli kaasas peotäis põldmarju.

Olivia tahtis luule kaudu jagada enda kogemust seksuaalvägivallaga. Ta seisis seal  kinniteibitud rindadega, peotäie põldmarjadega ja tema tavapäraselt intensiivne rõõmu täis pilk oli maha keeratud. Iga stroofiga lõi ta ühe põldmarja vastu oma rinda katki ja tõmbas selle punase-lilla voolava mahla mööda enda keha alla. Põldmarja füüsilisus, mahlasus ja samas selle vaatepildi vägivaldsus segunesid teatud transgressiivse iharusega selles tekstis. Ja samal ajal kuuled, kui kiirelt vaheldub kohalolijate toon. See on ühel hetkel ülimalt pingeline, empaatiline, ruumi andev vaikus ja kui Olivia on rahva suunas esitanud võimestava rea, siis kuuled nipse ja mõmisevaid helisid, et anda talle tuge selle intensiivse teekonna läbimiseks.

Kui käisin septembri lõpus Tartus Prima Vistal, esitasid seal oma tekste kaksteist Eesti tippluuletajat Elo Viidingust Sveta Grigorjevani ja noh, seal oli ju väga kaunist sõnalist ja kehalist loomingut. Nipsutamissoov oli minu sees, aga ümbritsev keskkond oli kuidagi nii jahe ja introvertne, et pidin Berliinis õpitud käitumist alla suruma, et ümbritsevale käitumisnormile vastata.

Olivia, kelle esinemist just kirjeldasid, on ka üks neist, kellega panid kokku "The Sundays Booki", nende pühapäevaste luule-workshop'ide kogumiku, väljaande.

Antoloogia.

Kuidas see tehniliselt toimus?

"The Sundays Book" on mu elu kõige keerulisem loovprojekt, mis kestis kolm aastat. Kogukonna liikmed saatsid mulle, Oliviale ja teisele toimetajale Bronwynile tekste. Süüvisime toimetamisse kui loomingulisse protsessi. Toimetamiskoosolekutel mõtestasime sügavalt lahti, kuidas teha seda teksti parimaks versiooniks iseendast. Tegime seda kahekümne üheksa autoriga, sealhulgas meie kolme tekstidega.

Oma tiimis seisime kolmekesi vastamisi depressiooni, omavaheliste konfliktide, sõltuvusprobleemidega. See oli väljakutse nii sõpradena kui ka loominguliselt. Finantsilise koorma jagamiseks pöördusin inimeste poole meie kogukonnas ja kohe oligi üks kogukonna liige nõus mulle ülekande tegema.

"The Sundays Book" on armastuskiri kogukonnapõhisele loominguprotsessile.

Oled intervjuu ilmumishetkeks Eestis tagasi olnud peaaegu aasta. Mis on olnud sinu jaoks kultuurišokk?

Minu kõige suurem kultuurišokk on sügav üksildus, mis mind vahepeal siin tabab. See on segu sellest, et olen lihtsalt kaua ära olnud, ja et mu Berliini kogukonda on soojus eetosena sisse kirjutatud. Siin mul sellist soojusepõhist kogukonda veel täielikult loodud ei ole. Ma arvan, et see teatud jahedus on kultuurišokk.

Mõtlen, kas midagi veel. See, kui halvasti mehed riides käivad.

Ja see, kui kallis kivi on.

Siit tuleb ju loomulik jätkuküsimus, et miks sa tagasi tulid, Sanna?

Mul oli udune mälestus sellest huvitavast professionaalsest liikumisest enne Berliini, oma eelmisest Tallinnas elatud ajast. Aga Berliinis pidi iga võimaluse nimel nii palju jooksma ja rahmeldama ja üüri maksmise surve oli pidevalt kuklas. Oli väga keeruline teha pikaajalisi plaane. Ja välismaalasel on ilmselgelt väga keeruline karjääri üles ehitada kohas, mille keelt sa räägid üsna algtasemel, eriti kui need eluvaldkonnad, kus mina tööd tahan teha, on seotud keelega: õpetamine, kirjutamine, toimetamine ja nii edasi. Ja kui Eestisse saabusin, hakkasid igasugused võimalused kiirelt ja sujuvalt minu poole liikuma, kuigi oli ka kaotusi. See oli kindlasti neljas, uskumatu kultuurišokk. Arvan, et alateadlikult tulingi Eestisse seda nautima. Teine põhjus on, et sain aru, et ma mõtlen inglise keeles ja et mu eesti keelel on aktsent juures ja ma ei tahtnud oma eesti keelt ära kaotada.

Mainisid üüriraha teenimist ja soovi töötada keelega. Su kogu esialgne pealkiri oli "Vahetus" ja uus on "Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga"?

Kui ma käsikirja võistlusele saatsin, oli kogu pealkiri "Krampide koordinaadid". Sain Väikese Hipi fondilt, kes kogu väljaandmist toetas, soovituse valida teine pealkiri. Siis läksingi "Vahetuse" juurde, mis on minu jaoks töölisklassi energiaga, ma pidasin ikkagi silmas hommikuvahetust- õhtuvahetust. Ja teisalt suhtlusalast vahetust ehk siis vahe puudumist. Kui sain kokku Igor Kotjuhiga, Tuuma juhiga, kes mu luulekogu välja andis, tegi tema soovituse, et äkki ikkagi lähtuda luulekogu enda maksimalistlikust intensiivsest vaibist. See pretensioonikas lihtsus kõrvale jätta ja leida mingi pikem fraas, mis võiks edasi anda nii luulelist keelt kui selle kogu keskset eetost. "Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga" kehastab väga hästi kompromissitust, agressiivset janu elu järele selle kõigis paradoksaalsetes kujudes.

Ma näen selle tähendusnihke taga ka positsioonivalikut. "Vahetusel" on, nagu sa ütlesid, töölisklassi taust. Töövahetus, mis kusjuures eesti luule lugejale ei pruugigi esimene tõlgendus olla.

Jah, ta on nii lai, et igaüks annab talle mingi oma tähenduse. Minu tähendus on, et selle kuradi kraanikausi juures metallharjaga püüan mingit paska poti põhjast kätte saada, mis ei tule lahti… Pealkirjas "Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga" on sees mingi ohverdus, tahtlik võitlus, sügav agentsus, aga samas loodan, et koos kaanekujundusega on seal ka mingi sensuaalsus või meelelisus juures.

Sa hääletad sõja poolt? Ei olegi antimilitarist?

Pigem sõda, jah, ülekantud tähenduses. Ja teisalt arvan, et on võimatu sõdadest täiesti välja astuda. Ma räägin oma kogus palju seksist ja meestest ja mul on tunne, et suhetes meestega ma jalutan sageli mingit huvitavat piiri pidi. Ühelt poolt on enda naiselikkuse kehastamine minu jaoks üdini nauditav, aga teiselt poolt — selleks, et seda teha nii mänguliselt kui võimalik, reedan teatud määral oma feministlikud teoreetilised põhimõtted. See on paradoks, milles on nii palju mahlakust ja lähedust.

See on sõda, mingil määral.

Aga miks sa ütled, et "reedad oma feministlikud teoreetilised põhimõtted"?

Minu arusaamaga feminismist on vastuolus see, et ma teen meestega kohtingutel käies ruumi nende toksilisele maskuliinsusele ja kingin neile oma kohalolu. Lihtsalt selleks, et saaksin sellest suhtest midagi, mida mul hetkel vaja on. Muidugi ainult seni, kuni keegi haiget või kahjustada ei saa.

Okei, aga urgitseme natuke ka vahetuse teemat. Mis su kogemus nende mustade nõude küürimise vallas siis on?

Selleks, et Berliinis ellu jääda ja arveid maksta, näiteks sellist huvitavat monstroossust nagu telekamaks, pidin ma ilmselgelt tööd tegema. Berliinis elatud aja jooksul tegin ühte valgekraetööd ja ehk nelja-viit sinikraetööd – koka või teenindajana. Mõlema tööga kaasneb ka koristamine. Ja vaieldamatu füüsiline räpasus, millega tuleb leppida, sest see on osa toidu tegemisest, osa jookide pakkumisest.

Sellistes töökeskkondades on enda agentsust kogeda ja väljendada keeruline, kuna ootused teenindaja käitumisele ja eneseväljendusele on üldiselt väga piiravad.

Aga samas ei seata seal kõrgeid ootusi või piiranguid sellele, kuidas sa töövälisel ajal käitud või mida arvad, nii et seal on ka mingisugune vabadus.

Need on kehale väga keerulised töökohad ja ka ajaliselt väga paindumatud. Pärast vahetust töölt lahkudes on enamasti tunne, nagu sinust oleks suur tükk haugatud. Ja veel selle eest väga vähe makstud.

Berliinis on omajagu eesti loomeinimesi, kes teevad sinikraetöid ja samal ajal loovad ja avaldavad oma loomingut Eestis või mujal. Kas sa tundsid sidet eesti loomeinimeste kogukonnaga Berliinis?

Ei. Mitte teiste Berliinis elavate eestlastega.

Kogukonna kaudu mitte, aga pigem isiklike suhete kaudu. Mul oli paar eestlasest sõpra, aga mitte sellist Eesti kogukonda.

Ütled, et tunned eesti keeles kohmetust, sest oled nii kaua elanud teises keelekontekstis, aga luulest seda tegelikult läbi ei kuma. Oma luules oled sa hästi kontaktis, tugevas seoses ihulisuse, kehalisuse, kellegi kaenlaaluse karvadega, justkui sinu luulekeel liiguks mööda kehasid, maitseks seda higi, mis tilgana naha pinnale irdub.

Mul on tunne, et seda ajendab vaimustus ja mu enda vajadus vaimustuse järele. Seal on näiteks üks tekst, "Luuserid", sellest, kuidas me sõpradega hängisime, ja mis võtab enda alla 3–4 lehekülge, kõik kantud armastusest uduse, spontaanse, avatud läheduse vastu. Need on kõik ajendatud sellisest suurest janust vaimustuse järele, mida kehad omavahel suudavad tekitada.

Näiteks on niisugune rida "olen uperkuudis, olen kallerdav, olen makseraskustes", mis annab kompaktselt edasi sinu ekstaatilise, aga samal ajal eneseiroonilise keelekasutuse, kus sa põimid omavahel nii seda intiimsust ja kehasid mööda liikumist kui ka mingit positsiooniteadlikkust või klassikriitikat. Korraga mänglev ja kriitiline. Kust su janu pärineb?

Kust mu janu pärineb… Räägime näiteks traagikast. Ma arvan, et osa sellest janust on minu sotsiaalse ja tundliku iseloomu väljendus. Ma kasvasin üles keskkonnas, kus mul oli teatud määral vaja olla sotsiaalne ja oma tundlikkust rakendada selleks, et inimesed minu tervise ja turvalisuse eest hoolitseksid. Sarm ja teadlik keelekasutus on osa kohastumuskäitumisest. Ma arvan, et see lõi rikkaliku pinnase teadliku-alateadliku tundlikkuse ja suhtlemisoskuse tekkimiseks ja selline suhtlemisoskus kombineerituna suure lugemusega… Sellest kombinatsioonist tekib tahe kasutada kõiki mulle kättesaadavaid vahendeid, et lugejast reaktsioon kätte saada. See muidugi ei ole nii teadlik protsess, nagu ma seda praegu kirjeldan, aga ma arvan, et kui ennast veidi psühhoanalüüsida, siis natukene on seal midagi sellist peidus. Janu… Biitnikud.

Biitnikud?

Mhmh, jah… (hakkame naerma) Mu trauma ja Jack Kerouac.

Any last words?

Mu jaoks on väga tähtis, et sellest kogust ja intervjuust ja tekstidest, mille ma kirjutasin, ei jääks muljet, et ma olen inimene, kes toimib mingil läbimõeldud täiuslikkuse tallermaal. Ma loodan, et kui te mu luulekogu või "The Sundays Booki" või mu teisi tekste loete, siis kujutlete ka, noh, mind arvuti taga nutmas, sest miski ei tule välja, või Piretiga WhatsAppis vandumas, või küsimas ennustuskaartidelt, kuidas selle raskusega praegu toime tulla. Ühegi tulemuse taga olev pingutus ei ole ilus, aga ma arvan, et see pingutus ise oma robustsuses ongi kõige ilusam.