Raamatu pealkiri "Sikaosäk" on üks ära unustatud sõna vanadest aegadest. "Kui keegi veel mäletab sellist kohta nagu Rate.ee, siis seal olid isiksusetestid, kus olid variandid nagu unistaja, sikaosäk, raamatupidaja ja veel mõnedki," selgitas ta ja lisas, et kunagi, kui üks põlvkond oli noor ja nad sinna Rate'sse minna ei tohtinud, siis nad läksid ikkagi. "See raamat räägibki selle põlvkonna üleskasvamisest, õigemini mõnest aastast ehk esimesest põlvkonnast 2000. aastate alguses, kes kasvasid üles koos internetiga ning õppisid seal lugema ja kirjutama, käisid igal pool, kus tohtis ega tohtinud käia."

"Selles raamatus pole midagi hirmsat, see ei räägi ohtudest ega millestki sellisest, kuigi seal on ka tõsiseid asju nagu lastehaigused ning mittetäielikud perekonnad, aga lapse jaoks on see normaalne elu, ta ei saa aru, et midagi on valesti, vaid ta elab elu oma parima oskamise ja äratundmise järgi väga lustlikult," tõdes ta ja lisas, et ta üritas kirjutada lasteraamatut. "Praegu on lugenud seda eelkõige inimesed, kes on 20-30 aastased, sest neile tuleb see kõik tuttav ette, aga ma väga ootaksin, mida mõtlevad selle kohta need, kes on praegu lapsed."

Mudlumi sõnul võib vabalt olla see, et laste jaoks tundub "Sikaosäk" väga vanamoodne. "Umbes nagu "Kevade", kui olid krihvlid ja tahvlid, mina räägin seal, et olid arvutid, kus terve pidi ühes arvutis olema, et ei olnud igaühel oma arvutit," mainis ta ja lisas, et see alles selgub, kes on raamatu sihtgrupp. "Kõlbab lugeda kõigile, kes lugeda armastab, siis ka suurtele, aga loodetavasti ka väikestele."

"Teos on kirjutatud lapse silmade läbi ning üritatud leida see toon ja keel, millega laps räägib, see ei pruugi olla sada protsenti tõene, sest ma olen ikkagi täiskasvanud inimene," mainis ta ja lisas, et raamatu minategelane on umbes 8-9 aastane laps, kes räägib, kuidas ta käis lasteaias ja läks kooli, kuidas ta leidis oma sõbrad ning kuidas ta õppis internetis kirjutamise selgeks. "Ja ka kõigest muust, mis nende 2-3 aasta jooksul tema elus on juhtunud."

Esialgu plaanis Mudlum teosele ise illustratsioonid joonistada. "Ma olen tegelikult kunstiülikoolis käinud ja natukene kätt mul on, aga mulle tundub alati, et keegi teine näeb teost hoopis teise pilguga," ütles ta ja lisas, et ta mäletab lapsepõlvest just raamatuid, mille olid illustreerinud Eesti parimad kunstnikud. "Lastele ei pruukinud need pildid tingimata meeldida, aga see oli nende esimene kokkupuude päris kunstiga ja minule pani see põhja alla, et kunsti on igasugust ja igat moodi saab maailma näha."

Seetõttu valis Mudlum välja Maria-Kristiina Ulase, kes pole raamatuid illustreerinud, kuid kes on autori arvates väga tugev kunstnik. "See tulemus on hästi huvitav, ma isegi esialgu natukene kohkusin, kui ma lõpptulemust nägin, aga hakkasin mõtlema, et ma ei teagi sellist raamatut, mis oleks paks juturaamat, kus on pehme paber ning kus on siiski värvilised pildid."

"Tehnika on viltpliiats, mida kasutavad ka lapsed, ning need pildid näevad välja sellised, nagu need oleksid otse siia raamatusse joonistatud, nagu need oleksid peaaegu joonistatud lapse poolt, aga siiski on selge, et tegelikult ei ole," nentis ta.