Kirjanik meenutas, et kirjutamist alustas ta peaaegu vastu tahtmist, tehes seda teiste inimeste palvel. Mudlumi esimesed kirjatööd ilmusid ta poja ja tema eakaaslaste blogis ZA/UM. "Minu tädi Elleni" lugu jõudsidki esialgu blogisse, kust Vikerkaare toimetaja Kajar Pruul need üles korjas. "Ta palus, kas ta võib selle Vikerkaares avaldada – see on küll ebatavaline praktika, aga oleks hea, kui see rohkemate lugejateni jõuaks," rääkis kirjanik.

"Sealt kinnistus ka see veider kirjanikunimi, mis mul on, sest ta küsis, mis nime all see avaldatakse. Kuna ma olen internetis kasutanud nime Mudlum sellest ajast, kui internet meie maile tekkis, otsustasin, et see läheb selle nime all millega mind juba natuke teatakse," nentis ta.

Kirjanik tõdes, et pärast seda, kui ta lugusid Vikerkaares avaldama hakati, hakkas ta teadlikumalt kirjutama. "Varem ma omast arust lihtsalt rääkisin kirjatähtede vahendusel oma tuttavate või sõpradega. Ma ise kindlasti ei pidanud neid asju lugudeks, juttudeks ja ammugi mitte novellideks. Ma lihtsalt rääkisin mingi loo, mida mul oli vaja rääkida."

Ennast peab Mudlum intuitiivseks kirjutajaks. "Ma hakkan kuskilt otsast minema ja jõuan kuhugi välja. Selle teekonna jooksul jõuan ma eksida sinna, tänna ja kolmandasse kohta," kirjeldas kirjanik.

Uut kirjatööd alustades ei koosta Mudlum plaani, mille järgi ta tegutsema hakkama. "Sageli pole mul algustki olemas, lihtsalt hakkan midagi natuke jahvatama ja siis kuskilt tulevad järsku mõtted ja sõnad. Nii ta läheb."

Kirjanik tunnistas, et ajaga on siiski kirjutamine keerulisemaks muutnud. "Alguses ei olnud mul mingit hirmu ei interneti ega valge paberi ees, oma sõnade eest ei vastutanud ma üldse. Aga see on tekkinud, kirjutamine läheb järjest raskemaks."