Mutt sõnas, et noorelt tulnud kuulsus on kõige magusam asi elus. "Kuigi ka vanas eas ei ütleks sellest ära," tõdes ta ja lisas, et kõige huvitavam aeg kirjanikuna oli 1970. aastate teisest poolest 1990. aastate alguseni. "Aga kirjanikku ja inimest ei saa lahus hoida, sest need kaks asja kuulusid toona niivõrd kokku."

"Kirjanikud olid seal ajal väga kuulsad inimesed, umbes samasugused nagu praegu popstaarid, aga nad ei olnud mitte sellepärast niivõrd kuulsad, et inimesed lugesid minu raamatutest välja teab mis suuri tarkuseteri, vaid asi oli laiem, kirjanikud olid paremuselt teised pärast vabadusvõitlejaid, seega kõik, mida kirjanik kirjutas projitseerus iseenesest kohe ka poliitilisele tasandile," selgitas ta.

Mutt kinnitas, et kirjanikuna talletub tema mällu pidevalt mõni ilus nähtus või ütlemine. "Need jäävad iseenesest meelde, sellest ei pääse, aga n-ö loomingulisse komandeeringusse mul ei ole vaja minna, eriti arvestades, et ilukirjandust ma eriti ei viitsi kirjutada," tõdes ta ja lisas, et ta ei ole juba aasta otsa arvamuslugusid kirjutanud ning tegelikult ei ole sellest mitte midagi muutunud. "Taevas ei ole alla kukkunud ning Eesti rahvas ei ole kaotanud pead, et ma ei valgusta neid oma targa sõnaga, ka minu arvamused ei jõua mitte kuhugi, sest müra on nii palju."

"Haritlased ja vaimulooinimesed on igal pool omaette tsunft ja neis on kõigis mingit sarnasust, samal ajal iga maa intelligents ja eliit on oma inimeste nägu ka laiemalt ja nii on ka eestlastega," mainis ta ja lisas, et kui võrrelda eestlast mõne Õhtumaa kultuuris kauem elanud haritlasega, siis tal tuleb pähe võrdlust turul müüdavate maameeste kartulitega. "Seal on igasugu muhke peal, nad on ebastandardse kujuga ja kergelt mullased, aga kaubanduskeskuses on kartulid nagu mingid treitud piljardipallid, ühesugused ning igavad, samasugune asi on ka eestlastega, et mügarlik mullane kartul hakkab muutuma treituks kartuliks üha rohkem ja see teeb mulle muret."

Muti sõnul on tänapäeval üha raskem leida kahte inimest, kes oleksid sama raamatut lugenud. "Ma pean silmas tõsist ilukirjanduslikku teost, igasugu päevakajalisi asju ja menukeid loevad paljud, aga need vahelduvad kiiresti," sõnas ta ja lisas, et seetõttu jääb ühiskonnas ka sidusust vähemaks. "Ühe definitsiooni järgi ongi rahvas see, kes loeb ühesuguseid raamatuid."