Madise tõdes, et vahel on au võtmine nn lintšimisega isegi hullem kui eluvõtmine. "Kui inimest ülekohtuselt tõe rääkimise eest häbistatakse ja võetakse sellega tema au, siis mingis mõttes võetakse sellega ka elu ja küllalt palju on juhtumeid, kus asi tänapäeval päris selleni jõuabki."

Seega on tema hinnangul ka interneti teel häbistamine lihtsalt selleks, et tunda ennast paremana või maandada sisemist pinget, erakordselt ohtlik ja inimesed, kes sellises nõiajahis osalevad, peaksid väga kõvasti oma hinge üle järele mõtlema.

Semiootiku Mihkel Kunnuse sõnul on tühistamiskultuuri näol tegu uue tehnoloogia võimendatud kultuuripsühholoogilise tagasilangusega ja kuigi tehnoloogia on seda võimendanud, on fenomen kui selline väga vana. "Kui me mõtleme, kuidas Jeesus ristile mõisteti, siis samamoodi – lihtsalt afektiivne kari karjus, et lööge ta risti ja Pontius Pilatus ütles, et OK."

Ta tõdes, et tihti inimene ongi süüdi, aga see, mis tühistamiskultuuri puhul toimub, on omakohtu taaselustamine tehnoloogiliste vahenditega, ja kui ajaline pidurdus on kohtusüsteemi üks funktsionaalseid osi, mis võimaldab afektil jahtuda, siis sotsiaalmeedias toimuv õigusemõistmine on just nimelt afektiivne.

Madise tõdes isiklikust kogemusest rääkides, et selliseid olukordi, kus talle omistatakse vaateid, väiteid või hoiakuid, mida tal tegelikult ei ole, on ette tulnud küll ja ennekõike seoses ametitegevusega.

"Eks see on veider, et sa tunned, et sa ei ole teinud midagi halba, sa ei ole tahtnud midagi halba, sa ei ole öelnud midagi halba ja tegelikult oled öelnud ainult seda, mis sinu parima teadmise pinnalt on tõsi."

Madise tõdes, et kui inimesed näevad, et kehtib vanasõna "räägi tõtt ja saad peksa pealegi", siis paljud peavad aga paremaks vaikida. Sellisest enesetsensuurist eristub tema hinnangul aga veel vaikimise nõiaring.

"See on olukord, kus küsimus ei ole lihtsalt selles, et inimene ei taha halvustamist või kriitikat enda suunal, vaid on tekkinud olukord, kus väärarvamus on ühiskonnas nii tugevalt kinnistunud, leerid on nii selged, et igaüks, kes püüdleb tõe poole, kes mingilgi viisil vastandub, tembeldatakse moraalselt halvaks."

Kunnus tõi välja ka ütluse "lumehelbeke ei tunne end laviinis süüdi". "See annab turvatunde, kui teisi karjujaid on veel ja hästi palju, siis süütunne ja isiklik vastutus lahjeneb, aga sellele, keda rünnatakse, selle puhul see kõik kuhjub ja kumuleerub. Selles mõttes on tegemist tsiviliseerumisprotsessi vastandtendentsiga."

Madise märkis, et kõigil on õigus valida inimesi, kes neile meeldivad või ei meeldi, aga kui selles saab ametlik hoiak või propaganda, et iga inimene, kes sellele inimesele annab tööd või julgeb talle andeks anda, on järelikult ka halb, selle teo heakskiitja, vaat et toimepanija, siis on see tema meelest liiga palju ega tule Eestile kasuks.

"Meid on liiga vähe selleks, et üksteist välja tõrjuda. Kahjuks konflikte, ka inetuid vägivaldseid konflikte tuleb ette. Minu soovitus on teha maksimum, et vägivalda oleks võimalikult vähe, et inimesed ei teeks üksteisele ei füüsiliselt ega sõnadega haiget ja kui ikkagi on õnnetus juhtunud või kuritegu tehtud, siis tuleb end emotsionaalselt natuke talitseda ja mõelda, kuidas me edasi elame."

Andestusega on Madise hinnangul ühiskonnas suur probleem. "Hull on see, kui häbiposti pannakse need, kes andestavad. Kui inimene oma südames tunneb, et ta mingit tegu andestada ei saa, siis tal on see õigus. Aga asi läheb hulluks just selle koha pealt, kus ründama hakatakse neid, kes kristlikult andestavad."

Samas usub ta, et Eestis on asjad ikkagi mõnevõrra paremini, sest meil on olemas okupatsioonikogemus ja teadmine sellest, kuidas võim kirjutab ette, mida tohib öelda ja kuidas välja näha.

"Mulle tundub, et see protestivaim, mis niisuguse ülemäärase poliitkorrektsuse või pealesurutud, ülekohtuse häbistamishirmuga kaasneb, sellele on olemas teatud vastujõud. Inimesed kujutavad ette, kuidas see on n-ö kahekihiline maailm, kus kõik teavad, et tegelikkus on selline, aga teavad, et sellest tegelikkusest tohib rääkida hoopis teisiti. Need, kes seda olukorda mäletavad, on olemas ja mulle tundub, et sealt tekib protest."

Enesetsensuuri vastu aitab selline arhailine voorus nagu vaprus, leiab Kunnus. "Ei oleks targem olla vait. Aga kui sind iga sõna või asja peale hakkab pistrikukari ründama, siis paljud inimesed kas psühholoogilise ökonoomika tõttu või enesekaitseks on vait ja see on küll enesetsensuuri vorm. Selle vastu aitab vaprus."

Madise loodab, et ülekohtused ja alusetud häbistamised, vaikima sundimised avalikult väljalt välja tõrjumised jäävad kõigest pinnavirvenduseks. "Aga et see jääks pinnavirvenduseks, tuleb meil kõvasti vaeva näha."