Sõnapaari "elav klassik" puhul nõustub ta vaid esimese poolega. "Elav küll, see pool on mulle tuttav, elasin isegi ka viiruse üle, aga klassikuna ma ka ennast ei tunne," tõdes Leelo Tungal ja lisas, et tal on aeg-ajalt ka perioode, kus ta ei saa kirjutatud ja on tunne, et nüüd on kõik läbi. "Mulle meenub, et mu abikaasa Raimo Kangrol oli alati suvel periood, kus ta ütles, et ta pole üldse mingi helilooja ega muusik, sel ajal armastas ta võsa harvendada või puid maha võtta, aga kui hakkasid mustsõstrad valmis saama, siis talle meenus, et ta on ikkagi helilooja."

"Mul on ka korduvalt olnud tunne, et ei tule välja see, mida ma tahaksin," sõnas ta ja lisas, et klassik ilmselt peaks istuma maha ja kirjutama kuldseid ridu iga hetk. "Mina kirjutan ja kõhklen, see kõhklemine on üsna sagedane, vahel on tõesti nii, et satud hoogu ja unustad selle kõhklemise ära, võib-olla siis on see klassiku hetk, aga seda võib juhtuda ka kõigil koolikirjandit kirjutades."

Alates 2016. aastast kehtiv kirjanikupalk, mida makstakse igal aastal valitud autoritele, on Leelo Tungla arvates väga vajalik meede. "See on väga oluline, kui sul on mingi kindel pajuk tulemas, see on nagu stipendium," tõdes ta ja lisas, et tema samas ei ole liiga palju töid ainult raha pärast teinud. "Mõne tõlke olen küll võtnud, aga ma ei ole ka päris hulle asju pidanud tegema."

Humoristiks Tungal end ei pea, aga naerda on talle alati meeldinud. "Viimase aja üks lemmikraamatuid on "Eesti kõnekäänud", sealt ma loen, kui vaimukas oli meie materiaalselt üsna viletsas olukorras ja ka hariduse poolest raskes olukorras vanarahvas" tõdes ta ja kinnitas, et naeruga saadakse üle paljudest rasketest asjadest. "Võib-olla selle pärast, et ma olen natukene hajameelne aeg-ajalt, siis juhtub ka minul pidevalt igasugu lugusid."

Väga paljud Leelo Tungla laulutekstid on tehtud juba valmis meloodiatele. "Aga ma ise hindan seda, kui heliloojad võtavad luulekogu, luuleteksti või kasvõi tellivad sellel teemal mõne teksti," ütles ta ja tõi välja, et näiteks Priit Pajusaar kirjutab alati laule juba valmis luuletustele. "See mulle väga meeldib."

"Ma arvan, et meie aeg on ühest küljest väga humaanne, väga tolerantne oma püüdlustes, aga võib-olla see liigsus juba tapab tolerantsi," tõdes ta ja mainis, et ei saa unustada, et samal ajal tegutsevad alati ka ahnus ja alatus. "Nad käivad käsikäes ning tänu sellele tekib väga palju konflikte, millest headusega on raske üle saada, kuid ma loodan, et see headus säilib vaatamata kõigele muule."

"Ükskord me naerame niikuinii," ütles Leelo Tungal lõpetuseks.