Urmas Vadi: mul peab endal lõbus olema
Kirjanik ja lavastaja Urmas Vadi ütles saates "Kultuuristuudio. Kirjandusministri juures", et kirjutamise puhul on oluline see, et tal endal ka lõbus oleks.
Üle 20 näidendi kirjutanud Vadi tööde eest on saanud preemiaid nii tükkide pea- kui ka kõrvalosalised. Kirjaniku sõnul on tema jaoks siiski suurim tänu see, et talle endiselt meeldib väga kirjutada.
"Mulle meeldib neid asju välja mõelda. Need lood sünnivad mõnikord keset ööd või kuskil linnapeal – tihti bussis – ja kui ma kodus neid kirjutan, siis see kirjutamise tunne on juba nii mõnus. Ma lihtsalt puhtalt mõnu pärast teen seda. See ongi minu tänu," kirjeldas kirjanik.
Kirjutamise juurde jõudis Vadi pärast põhikooli, kui ta läks õppima Tartu 8. keskkooli. "See oli selline kool, mis oli tõesti imeline minu jaoks. Seal hakkasin kirjutama ja siis tundsingi, et ma olen õiges kohas. Kirjutamine on senimaani selline, et ma tunnen, et ma tahan seda teha."
Esialgu plaanis mees pärast keskkooli Viljandisse näitlemist õppima minna, kuid teda ei võetud kooli vastu, mistõttu läks ta hoopis raadiorežiid õppima. Raadiorežiid õppides tekkis Vadil soov draamat kirjutama hakata. "Ega ma ei olnud suur raadiofänn, aga minu kursusejuht oli Rudolf Allabert, kes oli ise näitleja ja lavastaja. See, mida seal õpetati, oligi mingi kummaline segu teatrist, raadiost ning muust," selgitas ta.
Vadi tekstides on oma koht nii reaalsusel, absurdil kui ka eneseiroonial. Kirjaniku sõnul on tema tekstidele omane teatav melanhoolia ja tumedam pool, mille juurde kuulub ka naer. Siiski rõhutas ta, et tema eesmärk pole lihtsalt nalja teha.
"Ma ei taha kedagi lõbustada lihtsalt sellepärast, et oleks tore, vaid see on minu viis maailma peegeldada. See on minu reaktsioon maailmale ning praegustele sündmustele ja ma näen neid asju kuidagi niimoodi. Ma olen mõnikord proovinud sellist hästi tõsist teksti ka kirjutada ja see ei lähe kuidagi – mul peab endal lõbus olema ja mulle meeldib, kui seal on mingisugune vint sees."
Vadi usub, et rääkima peab igasugustest asjadest ja nende üle võib ka nalja teha. "Kui me muutume sellisteks, et me vabadussõjast rääkida ei tohi või tohime seda teha ainul ühel viisil, siis ma arvan, et meie ühiskonnas on midagi põletikulist," selgitas ta.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Kultuuristuudio. Kirjandusministri juures"