Kuigi oma esimesed kirjatööd avaldas Ilmar Tomuski juba koolipoisina ajakirjas Pikker, siis oma esimese lasteraamatuni "Tere, Volli!" jõudis ta 43-aastasena. "Aga tegelikult ilmus mul ka juba varem raamatuid, 1994-aastal, kui ma olin 30-aastane, kirjutasin ma soome keele õpiku," selgitas ta ja mainis, et ta käis sel ajal Soomes Jyväskylä ülikoolis õppimas.

"Mõned aastad hiljem, kui ma töötasin juba keeleametis, kirjutasin ma doktoritöö, mis on ka raamat, küll väga igav, aga ikkagi raamat," ütles ta ja lisas, et samuti avaldas ta enne esimest lasteraamatut ühe keelepoliitiliste artiklite kogumiku. "Seega kirjutamise soon on mul ikkagi olnud."

"Ma arvan, et inimene, kes kirjutab lastele, peab olema elus natukene rohkem näinud ja natukene rohkem kogenud kui see, kes kirjutab täiskasvanutele," tõdes Tomusk ja lisas, et täiskasvanutele on võimalik kõike maha müüa. "Aga kui lapsed loevad, siis nad mõtlevad, juurdlevad ja küsivad ning saavad väga hästi aru, kui sa neid lollitada üritad."

"Lapsed tahavad seda, mille kohta on võimalik küsida "kas see on päriselt nii", see võib olla isegi muinasjutt, aga laps peab seda uskuma," rõhutas Ilmar Tomusk ja just tänu kohtumisele lastega on ta kirjutanud väga palju raamatuid. "Sa kirjutad ühe raamatu valmis ja mõtled, et sellest ei tule raamatusarja, aga lapsed või vanemad ostavad, laenutavad ja loevad ning siis üks väike tüdruk küsib, et mis saab, kui need lapsed järgmisel aastal kooli lähevad, ma ütlen, et ma ei tea, mille peale laps ütleb, et mõtle siis välja, sa oled ju kirjanik."

Tomusk kinnitas ka, et ta ei istu kunagi arvuti taha kirjutama niiviisi, et ta hakkab nüüd munema. "Kui ma kirjutan arvuti taga, siis mul on juba, mida kirjutada," sõnas ta ja lisas, et aju töötab kogu aeg. "Laused ja ideed vormuvad seal, kõige paremini vormuvad nad siis, kui ma jooksen metsa all, sa jooksed tunnikese ja on juhtunud, et selle ühe tunniga saab üks raamat sinu ajus valmis ning siis on vaja leida aeg, et see üles kirjutada ning see aeg on enamasti suvel."