Irpini jõe äärne loomaaed elas läbi maapealse põrgu
(sheikspiiri-taapiri sonett) 

ahvid kondavad mööda mu aju segaseid tube 
ega pane kunagi raamatuid tagasi oma kohale 
nad ju ei tea et raamatutel ei ole kohta sest 
kassid on nood enne juba oma koha päält ärh ajand 

hiiglaslik jääkaru supleb mu aju akvaariumis                  
ega anna mulle rahu ega halastust ega võimalust 
und lõpuni näha – uinuda uuesti: kõik mis ma õppind 
olen on ju vale – šaakalid klähvivad lumeleopardid teavad 

 
inimesed pole hääd inimesed pole hääd inimesed pole hääd 
ükskõik kuidas ma sellega leppida ei püüaks – aksolotlil 
on täiesti kama ta on nii algne ja algupärane tal on kama 
ja sudaani maasarvik vaatab mind vaatab maailma 

 
oma tohutu üksildase silmaga – see on pea sama nukker 
nagu ilma võhkadeta elevandipull nuka tagant tühjust piilumas