Valter Ojakääru sünnist möödub 10. märtsil 100 aastat. Pärnu poiss, kelle panust Eesti muusikalukku kirjeldades jään ma natukene hätta, seda kõike on lihtsalt tohutult palju: muusik, helilooja, džässiedendaja ning tema elutööks võib pidada Eesti levimuusikaloo kirjapanemist. Teda on nimetatud mitme põlvkonna vaimseks isaks ja vanaisaks ning see ei ole liialdus.

"Oma laulu ei leia ma üles", Valter Ojakääru lööklaul – muide sõna, mida ta ise armastas väga kasutada – ning kindlasti niisugune, mis kujunes tema helilooja teekonna metafooriks, ta otsis ja otsis seda oma laulu. Mitmete muude raamatute kõrvale koostas Valter Ojakäär ka raamatu Eesti lemmiklaulule tekkelugudest. Sellesse valikusse mahtus ka kolm tema enda pala ning võib-olla natukene üllatavalt ei leia me nende seast laulu "Oma laulu ei leia ma üles".

Valter Ojakäär kolis Tallinna 1940. aastate alguses. Sõjakaoses sattus ta mõlema poole ridadesse, sai ka haavata, aga hing jäi sisse. Konservatooriumi kompositsiooni õppima pääses ta alles 28-aastaselt, ta tegi katsed ka varem, aga esimesel korral leidis komisjon, et perspektiivi selles koolis õppida ei ole.

Kummaline sündmuste käik ei saanud Ojakäärule loomulikult mingiks takistuseks – ta esines paar aastat seksteti Rütmikud koosseisus ning peagi leidis ta endale kohe Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio estraadiorkestrisse, kus temast sai saksofonirühma kontsertmeister.

Ja kui orkester on sul sõna otseses mõttes käe pärast, siis heliloojale tähendab see suurepärast võimalust esitleda oma loomingut ja salvestada seda. Ning just nendel aastatel algaski Ojakääru kui helilooja tõus ning peagi oli käes moment, kus lauljale polnud suuremat komplimenti kui võimalus esitada just Ojakääru laulu.

Raadiomaja suurest stuudiost oli vaid mõni trepiaste muusikatoimetuse mikrofonideni. Ojakääru kui toimetaja ja raadiosaatejuhi jaoks – kelleks ta kohe sai – oli see aga tohutu hüpe. Ma pean silmas seda, et tal tekkis kuulajate otsekontakt, mida ta väga kõrgelt hindas, tegi ta ju raadios saateid üle 30 aasta ning ta on ise hiljem öelnud, et ilma nende saadeteta poleks hiljem sündinud ka raamatuid.

Valter Ojakäär ei ole küll ise otsesõnu öelnud, et "Õhtu rannal" on see laulude laul, mida ta kogu hingest otsinud on, aga mõnede vihjete järgi võime oletada, et üks südamelähedasematest talle endale päris kindlasti.

Esiteks juba see, et loost sai esimene, mille ta pühendas oma armsamale Heljo Sepale ning teiseks laulusõnad: "Õhtu rannal" oli kõige esimene laul, millele teksti kirjutas Valter Ojakäär ise. Sellel oli muidugi ka praktiline põhjus või vajadus, sest lugu sündis ajal, kui tal puudusid veel isiklikud tutvused ja sidemed poeetide hulgas, nii tuligi ise sulepea haarata ja laua taha istuda. Ojakäär on arvanud, et "Õhtu rannal" puhul tõuseb tekst isegi rohkem esile kui meloodia.

Heliloojana ei paigutanud Ojakäär end kunagi samale pulgale, kus asusid tema arvates Eesti parimad – Arne Oit ja Uno Naissoo. Ehk jäid just selletõttu ka mõned laulu kirjutamata?

Arusaadavalt teame ja mäletame Valter Ojakääru just pop- ja levimuusika kaudu, selle viimase sõna mõtles välja tema. Aga mulle jääks hinge kriipima, kui mainimata jääks ooper "Kuningal on külm", mille autor on samamoodi Ojakäär ning millegi Tartus 1967. aastal avati Vanemuise uus maja.

Kaarel Ird hoiatas tookord, et Valter Ojakäär võiks keskenduda ühele suurele asjale korraga, mitte end jagada mitme vahel ja seeläbi kõik peenrahaks vahetada. Ojakäär vastust võlgu ei jäänud ning ütles, et ju ma siis teistmoodi ei oska.