Jazz tundub olevat selline muusikastiil, mis on kogu aeg muutustes. Milline on jazz praegusel ajal?

Raske isegi öelda. Kõik on jazz, vaba eneseväljendus muusikas, improviseerimine. Ei pea olema neli takti fraas, või kaheksa takti periood, kindel bluusijärgnevus või septakordid. Looming ongi vaba, ta võib lennata kuhu iganes. Läinud sajandi 1930.–1950. aastatel oli jazz rohkem meelelahutusega seotud – diksiländ ja sving kõlasid tantsusaalides, uued kümnendid tõid uued stiilid ja uued improviseerimise põhimõtted. Jazz, nagu kogu muusikaloomingki, on pidevas muutumises.

Johann Sebastian Bach improviseeris pühapäevahommikuti kirikus ja varasematel sajanditel oli see tavaline, et muusikud oskasid improviseerida. Praegu ollakse klassikalises muusikas väga nooditekstis kinni ja ka klassikalises stiilis improviseerimisega jäädakse hätta. Jazz-muusikud ei jää jänni – näiteks Jaak Sooäär võib vabalt improviseerida Bachi või Tšaikovski teemadel ja just tänu sellele, et jazz-muusikud on n-ö laia profiiliga, nad saavad hakkama erinevate muusikastiilidega.

Tänased jazz-muusikud eelistavad luua ise, väljendades emotsioone oma loodu kaudu. Kõike seda, mis on uus ja väga teistmoodi, ei võeta paraku kohe omaks ja vahel kulub aastaid, enne kui kuulajad harjuvad uute väljendusvahendite või esituslaadidega. Kui Kadri Voorand ja Maria Faust esimesi kordi Jazzkaarel esinesid, tundus nende väljenduslaad paljudele võõras või lausa jahmatav – see oli lihtsalt nii uus, värske, toores... Aga see oli just see värske edasiviiv hoovus, mida Eesti jazz momendil vajas. Püüdsime publikut Kadri ja Maria loominguga tasapisi harjutada ja nüüd on just nemad Eesti jazz'i võtmekujud, kellelt tellivad uusi teoseid ka meie klassikalise muusika kollektiivid. Nii ongi, et kõike uut ei võeta kohe omaks, vaid pigem sõditakse vastu. Sellega tuleb vaeva näha ja anda publikule aega harjuda. Kõik siin elus, olemises ja maailmas muutub ja nii ei saa ka jazz jääda muutumatuks. Kuigi jah, on fänne, kes ütlevad siiani, et ainult kuskil läinud sajandi kuuekümnendate keskpaigani eksisteeris n-ö tõeline ja ehtne jazz ning praegune improvisatsiooniline muusika ei ole jazz. 

Kui korraks tagasi vaadata varasematele aegadele – kuidas tundub praegu see muusikaharidus, mille sai nõukogude ajal? See oli vist omamoodi päris põhjalik ja süvenev?

Minu arvates oli väga oluline, et mitmed muusikakooli ja konservatooriumi õppejõud olid eredad isiksused, kes mõjutasid või lummasid tudengeid oma karisma ja teadmistega. Muusikaajaloo õppejõud Johannes Jürisson pidas oma kohuseks viia õpilasi koorimuusika geniaalse helilooja Mart Saare Hüpassaare koju, et tajuda paremini tema laulude atmosfääri ja inspiratsiooniallikaid.  Need olid imelised matkad läbi metsa ja raba, boonuseks pohlade ja ämbritäie värskelt korjatud ja kupatatud seente söömine ja heintes magamine. Mart Saar ja tema abikaasa võtsid meid südamlikult vastu. See retk on lihtsalt unustamatu ja tänu sellele omandasid minu jaoks uue tähenduse ka Mart Saare koorilaulud.

Konservatooriumiski oli koloriitseid isiksusi – helilooja, absoluutse mälu poolest tuntud muusikaajaloo õppejõud Heimar Ilves võis pajatada uskumatuid lugusid, erakordselt erudeeritud muusikateadlane Karl Leichter püüdis asetada selle või teise looja loomingu või muusikavoolu laiemasse (kunsti)ajaloolisse konteksti ja tuli omajagu pingutada, et Leichteri pikast  mõttearendusest aru saada. Siis oli küll selline räbal tunne, et tudengineiu teadmistepagas on ikka väga õhuke. Kompositsiooni õppisin mõned kuud Villem Kapi juures, kuid ta suri märtsis ja minu õppejõuks sai Eugen Kapp. Ta oli väga sõbralik, aga tema õpetamismeetod – ta parandas töid liiga lähedasteks iseendale stiilile – ei sobinud mulle ja erilist entusiasmi komponeerida see ei tekitanud.

Sõjajärgsetel aastatel oli paljude nüüdisheliloojate, nagu Prokofjev, Šostakovitš, impressionistid, Stravinski jt looming põlu all. 1960-ndatel puhusid juba vabamad tuuled ja tudengid ahmisid siis uut muusikat suure innuga. Minu ema õde tädi Valve elas Prantsusmaal ja ta saatis vahel mõne nüüdismuusika plaadi. Seal oli näiteks Edgar Varèse'i LP, millest tegin väikese tutvustuse konservatooriumi ja kunstiinstituudi tudengite ühiseks muusikakuulamise õhtuks. Sidemed kahe kooli üliõpilaste vahel olid siis väga head ja ühiseid üritusi oli teisigi. Tudengitena kuulasime palju uut muusikat heliplaatidelt ja Estonia kontserdisaalis tahtsime tingimata osa saada noorte heliloojate Arvo Pärdi, Jaan Räätsa, Eino Tambergi jt teoste ettekannetest.

1965. aasta muusikafestival "Varssavi sügis" oli mu esimene välisreis, mis sai teoks tänu üliõpilaste teaduslikule ühingule – kõik festivalil toimuv oli nii uus ja põnev ning väga hea pildi sai just Poola nüüdismuusikast ja mitmetest uutest stiilidest. Ettekandele tuli ka Arvo  Pärdi "Perpetuum mobile", mis sai publiku lõppematute ovatsioonide osaliseks ja tegi ka helilooja nime Euroopas laiemalt tuntuks. (Arvo Pärt oli samuti kui meie turistina festivalil.)  

Kas selline omaaegne klassikaline haridus on toetanud ka tööd jazz'iga?

Ma poleks ilmselt hakanud Jazzkaart üldse tegema, kui poleks eelnenud õpinguid muusikakoolis ja konservatooriumis. Muusikakooli jazz'i-elu hing oli helilooja Uno Naissoo, kes juhendas jazz-ansambleid ja kutsus andekamaid muusikuid proffidega koos esinema. Meie kursusel oli kolm andekat jazz-pianisti – Aarne Vahuri, Peeter Kardna, Raivo Tammik; Peeter ja Raivo armastasid improviseerida ka loengute vaheaegadel, sealt ja raadiost saigi jazz'i-keel pisut tuttavamaks. Raivo juures sai ka vahel välismaa jazz'i-plaate kuulatud.    

Konservatooriumi ajal  laulsin ÜTÜ kammerkooris – sealt noppis Raivo Dikson lauljaid vokaalansamblisse, mis tegutses esialgu pedagoogilise instituudi ruumides ja kust käis poole aasta jooksul läbi oma paarkümmend lauljat, enne kui koosseis kindlaks sai. Nimi Collage on minu poolt pakutud – kollaaž tähendab ju eri stiilide ja väljendusvahendite põimumist ja me laulsimegi kõike – klassikat, jazz'i, poplugusid, hiljem ka rahvamuusikat. Eeskujudeks olid  esialgu Les Swingle Singers ja Les Double Six, mõlemad tippkvaliteediga prantsuse vokaalansamblid. Saime ka jõudu proovida Arvo Pärdi teosega "Collage teemal B-A-C-H", lauldes seda Ülo Vilimaa modernse tantsu saateks nii hästi või halvasti, kui see välja tuli. Vilimaa uudne tantsukeel ja tema lavastused olid midagi erakordselt uut ja värsket ning vaimustasid kõiki. Kui ansambli Collage juhiks tuli mu kursusekaaslane ja kolleeg raadio muusikasaadete toimetuses Aarne Vahuri, siis sai Collage'i firmamärgiks rahvalaulude esitamine jazz'ilikes või popikates seadetes, arvan, et olime sellega mitu aastakümmet ajast ees, sellist lähenemist rahvalaulule Eestis ei olnud, küll aga inspireerisid paljusid rootsi pianisti Jan Johanssoni rahvaviiside jazz'ilikud tõlgendused, mida saime kuulda ka festivalil "Tallinn '66".    
Raadiomajas töötades tekkisid tihedamaid kokkupuuted jazz'iga – seal tegutsesid estraadiorkester ja bigbänd, kus mängis suur osa Eesti parimaid jazz-muusikuid. Kui bändid käisid stuudios salvestamas, siis astusid nad tihti ka toimetusest läbi. Olin Valter Ojakääru saadete toimetaja (peale viseeritava lehekülje polnud seal vaja kriipsugi puudutada) ja Valter oli väga mures, kui pärast legendaarset jazz'ifestivali "Tallinn '67", kus esinesid ka hilisemad maailmakuulsused Charles Lloydi ja Keith Jarrettiga eesotsas, festivalid keelati. Ma ei tea, mis ime läbi õnnestus Tallinna festivalide traditsioon viimasel rubla-aastal taaselustada ja et selle programmi juhtusin just mina vedama, siis nii see jäigi. 30 aastat hiljem – aastal 1997 kutsusin Charles Lloydi "Jazzkaarele", ta oli väga liigutatud ning veel paar korda hiljem on ta oma kvartetiga esinenud "Jazzkaarel". 84-aastane vanameister on endiselt suurepärases vormis ja väga oodatud maailma mainekamatele jazz'i-festivalidele ning alati, kui on võimalus, meenutab ta esinemist festivalil "Tallinn '67".

"Jazzkaarel" on käinud paljud jazz'i suurkujud Bobby McFerrini, Pat Metheny ja Joe Zawinuliga eesotsas. Päris kõiki artiste, keda siinne publik kuulda ihkaks, pole õnnestunud kutsuda, sest mõned head muusikud ei ole oma ülikõrget hinda väärt. Et kuidagigi ots otsaga kokku tulla, peaks rentima Saku suurhalli ja selle välja müüma, aga see ei ole sobiv koht jazz'ile. Olen seda meelt, et kontserdil peab olema mõnus toetav atmosfäär ja kuulaja ei tohiks artistist väga kaugele jääda, artisti emotsioone ja muusikute koostööd  lähedalt jälgides saab ju palju vägevama elamuse.

Eesti jazz tundub praegu olevat väga heas seisus, palju on andekaid mängijaid ja on ka häid võimalusi õppimiseks.

Jah, Eesti jazz on praegu paremas seisus kui kunagi varem. Uuel generatsioonil on vedanud, neil on teed maailma lahti ja internetiajastul on iga hetk võimalik oma eeskuju kuulata või olulisi mänguvõtteid YouTube'i näidete varal omandada. Meie muusikud on juba väga heal tehnilisel tasemel, palju tehakse omaloomingut, vaja on vaid oma õige nišš leida. Mis haridusse puutub, siis õppida saab nii Eestis kui välismaal, üliõpilaste vahetus ja võimalus mõnda aega õppida mõnes välismaa kõrgkoolis avardab kahtlemata silmaringi, lisab motivatsiooni. Kõige lähem muusikakõrgkool on Sibeliuse akadeemia, aga ka Taanis, Rootsis, Norras ja Ameerikas ning mitmel pool mujal on meie muusikud jazziõpinguid jätkanud.

"Jazzkaar" on koju kätte toonud praegused maailma jazz'i-tipud ja on palju neid, kellelt mõõtu võtta. Üks asi on kuulata plaati, aga hoopis teine kuulda elavat esitust või saada osa lemmikartisti workshop'ist. "Jazzkaarel" katsume ikka leida võimalusi, et kohale tulnud kuulsused annaksid ka meistriklassi, kui ajakava vähegi lubab.

Tänavu nüüd toimub Jazzkaar lõpuks oma õigel ajal.

Hea, et oleme oma tavalise festivaliaja aprilli lõpu, mai alguse jälle kätte saanud. Teeme seekord festivali natuke lühema – kui tavaliselt mahub Jazzkaare programmi kaks nädalavahetust, siis seekord on festival paar päeva lühem – pühapäevast pühapäevani ehk 24. aprillist 1. maini. Kohal on pea kõik need artistid, kelle kontserte oleme juba mitu korda pidanud koroona tõttu edasi lükkama. Pea kaks aastat ei käinud ameerika muusikud Euroopas, aga nüüd on nad valmis tulema ja kohal on mitmed jazz'i-eliiti kuuluvad muusikud. Jazz'i-diiva Dee Dee Bridgewater annab Alexela kontserdimajas kontserdi Estonian Dream Big Bandiga, viimasel minutil lisandus kavva ka Bridgewateri tütre China Mosese kontsert ja pole välistatud, et ta ka emaga koos loo või kaks laulab. Staarsaksofonist Kenny Garrett mängib oma viimase albumi kava, mis on pühendatud Aafrika kaugetele esivanematele. Veel on kavas päikeselise prantsuse lauljatari Cyrille Aimée kontsert ja lõpuks jõuab meile ka ülipopulaarne rootsi klubiansambel Dirty Loops. Kindlasti rõõmustab kuulajaid ka iisraeli trompetivirtuoos Avishai Cohen. Coheni-nimelisi muusikuid on Iisraelis ja Ameerikas väga palju. Tema nimekaim, kontrabassistaar Avishai Cohen on ka mitmeid kordi Jazzkaarel esinenud.

Väga eriline koosseis on Hamilton de Holanda Trio Jobim Brasiiliast. Mandoliin jazz'is on üpris  haruldane instrument, Holanda mängib bandolimi, mandoliini 10-keelset brasiilia varianti, millel ta on ületamatu meister. Antonio Carlos Jobimi muusika, mida koosseisult kuuleb, sulatab alati südameid.

"Tallinn – UNESCO muusikalinn" raames teeme koostööd Katowice JazzArt festivaliga ja meil esinevad ka poola muusikud – Maciej Obara Quartet ja trio_io.

Kes Eesti muusikutest tänavu Jazzkaarel üles astuvad?

Avalöögi annavad Joel Remmel ja Peedu Kass, uudisteosega "Ood metsale" pakuvad nad oma muusikalise nägemuse, milliseid emotsioone meie metsad pakuvad, kas kuuleb rohkem raiumist  või linnulaulu. Viimaste aastate traditsiooniks on, et Jazzkaarel esineb aasta jazz-muusiku tiitli võitnu ja selle auhinna pälvis eelmisel aastal pianist Holger Marjamaa. Tema mängib koos bassist Heikko Remmeli ja Ameerika trummari Lee Pearsoniga, kellega ta muide kohtus aastate eest just Jazzkaarel. Holger elab praegu Ameerikas ja esineb sealsete muusikutega, tipptrompetisti Chris Botti ansambliga on ta juba paarsada kontserti andnud.
Kitarrist Jaak Sooäärel täitub tänavu 50 eluaastat; Jaak koos Tanel Rubeni ja Raul Söödiga on oluline jazz-muusikute-õppejõudude põlvkond, nad olid esimesed, kes omandasid jazz'i-tarkust välismaal Taanis, Rootsis ja Ameerikas õppides. Sooäär oli Eesti Jazzliidu asutajaliige ja ka liidu esimees. Tema eestvõttel loodi EMTAsse jazz-muusika osakond. Jaagul on lõputult põnevaid koosseise eesti ja välismuusikutega ning uusi ideid puistab ta kui varrukast, olgu siis tegu Jimi Hendrixi, Juhan Liivi luule või klassikute – Tšaikovski, Võimsa rühma heliloojate või Johann Sebastian Bachi muusikaga. Praegu näib talle armsaim koosseis olevat trio koos bassist Ara Yaralyani ja Markku Ounaskariga, kes on ECMi üks kõige hinnatumaid jazz-trummareid. Jazzkaarel kutsub Jaak üle pika aja kokku ka koosseisu "Eesti keeled", kus  kõlavad imeliselt kokku kitarrid, kandled ja hääled. Aasta tagasi lahkus toonela teele armastatud muusik Jaak Johanson, tema asemel laulab ansamblis Vaiko Eplik ja muidugi on rivis ka Riho Sibul. 

Kristjan Randalu ja Siiri Sisaski koostöö sai alguse 20 aastat tagasi Jazzkaarel ja rõõm on neid koos üle pika aja festivalil esinemas kuulda suurepärase rahvusvahelise koosseisuga.  

Kontrabassimängija-helilooja Mingo Rajandi üllatab uute ideedega. Kava nimega "Elajannad" on inspireeritud Antiik-Kreeka tragöödiate naiskangelannadest. Mingo kasutab erilist koosseisu, kus on ülekaalus tumeda kõlaga pillid ja kontsertetendus sünnib koos näitleja-lavastaja Eva Kolditsiga.

Mõnda muusikut näeb-kuuleb festivalil harjumatus rollis. Kadri Voorandi seekordne projekt "Kontsertlesila" ei vihja laisklemisele, pigem on see sisevaade – kes ma olen siin ja praegu, mis on mu püüdlused – publik võib silmad kinni panna ja matil lamades koos Kadriga mõtetes rändama minna. Maria Faust toob kaasa koosseisu Maria Faust Jazz Catastrophe, ei maksa ära ehmatada, kas nüüd on jazz'iga kõik ja ees on ootamas katastroof. See on lihtsalt üks saksofonisti lahedamaid koosseise.

Noored jazz-muusikud on meie kavades ka alati esindatud – noor kitarrivirtuoos Kalle Pilli,  pianist Holger Marjamaa – kõigi oma saavutuste kõrval on ta ka ikkagi veel noor muusik; Alfa Collective Anett Tammega eesotsas; Siim Aimla Funk Bandiga esinevad noored lauljad Eleryn Tiik ja Alika Milova jne. Oma esimesed tuleristsed saavad noored muusikud enamasti kas linnaruumi projektides või tasuta kontsertide päeval osaledes.

 Jazzkaarel ei kõla ainult jazz, väga oodatud on ka folgi, rock'i ja maailmamuusika kontserdid, mis enamasti põimitud jazz'i-improvisatsioonidega. Rock'i suurkuju David Bowie 75. sünniaastapäeva tähistab Marten Kuningas koos oma muusikutega, Cätlin Mägi seob parmupillide kõla elektroonikaga, Valter Soosalu tutvustab harpejji't – 2007. aastal Ameerikas leiutatud uut instrumenti, kitarri ja klahvpillide sümbioosi, mis võlub rikkaliku helivärvide skaalaga. Jazzkaare kavas on alati ka linnaruumi projektid mitmes Eesti linnas, mille eesmärk on lühikontsertidega avalikus linnaruumis köita kuulajate, ka juhuslike möödujate tähelepanu. Ja alati on festivali kavas kontsert või kaks kõige väiksematele muusikasõpradele. Perekontserte on teinud Tanja, Genka, Trad.Attacki! ja Curly Stringsi muusikud jt. Sel korral tuleb lavale näitleja-laulja Saara Pius koos jazz-muusikutega – teemaks on laulud ja jutud armsatest loomadest.  

Jazzkaarel hakkab silma festivali väga hea ja pilkupüüdev visuaalne identiteet. Kuidas see on teil kujunenud?

Kujundus on meil igal aastal pisut erinev, meie hea partner on aastast 2000 Erik Teemägi, oma pereagentuuriga "Putka" teeb ta väga pilkupüüdvat tööd. 2019. aastal saime festivali visuaali eest Kuldmuna disainiauhinna ja olen märganud, et Eriku eeskuju on lausa nakkav; ta ei karda olla julge ja pakkuda ootamatuid lahendusi. Keegi peab ju esimesena ukse lahti lükkama ...

Jazzkaar teeb kontserte ka teistes linnades väljaspool Tallinna.

Jazz'i-kontserdid üle Eesti on praegu eelkõige jazz'i-liidu missioon. Aga kui on hea esineja, kelle hind võimaldab teda ka viia Tallinna kõrval väiksematesse kohtadesse, siis me kindlasti teeme seda. Tartu, Pärnu, Haapsalu ja Viljandi saavad enamasti Jazzkaarest osa. Viljandis korraldab Aivar Trallmann koguni mitme kontserdiga Jazzkaarekest. On olnud festivale, kus kontserte on toimunud rohkem kui kümnes Eestimaa paigas – kui kohalikel korraldajatel on huvi, siis võivad nad alati meie poole pöörduda. Oma väikse meeskonnaga – Eva, Anu, Maret, Marti ja mina – me lihtsalt ise kõikjale ei jõua. Festivali ajaks tuleb küll appi mitukümmend vabatahtlikku muusikasõpra, kuid nende juhendamine nõuab ka aega. Igatahes oleme koos n-ö mägesid liigutanud ja suuri asju teinud.

Jazzkaar on aja jooksul leidnud endale arvuka ja lojaalse publiku. Kuidas olete selleni jõudnud?

Meie publik on märksa noorem Euroopa jazz'i-publikust, kus on kuulamas ikkagi vanem generatsioon. Jazzkaare kuulaja keskmine vanus on 35–40. Publikule tuleb pakkuda ka seda, mis neile meeldib, aga ka seda, mis on uus ja huvitav. Näiteks on viimasel aastakümnel tekkinud arvestatav kuulajaskond minimalismile. 2013. aastal esines festivalil pianist Nils Frahm – praegu on tema kontsertide hinnad Euroopas suure nõudluse tõttu kahekümnekordistunud; Hauschka, Lambert, Kohlstedt ... kõik nad on olnud isikupärased ja põnevad loovmuusikud. Sel aastal on meil selle stiili esindaja inglane Neil Cowley.
Taas on popiks saanud vahepeal varjusurmas olnud funk. Janno Trump kutsus seitse aastat tagasi kokku kollektiivi Trump Conception nüüdse nimega JT Conception, mis aitas tublisti kasvatada noorte funkmuusika huvi, ja heas hoos on Siim Aimla Funk Band. Funk on selline positiivne muusika, mis rõõmustab keha ja hinge ning kontsert või paar festivali kavas on omal kohal.

Kui hea esinemiskeskkond on Jazzkaarele Vaba Lava ja Fotografiska?

Telliskivi Loomelinnakusse minek oli osalt tingitud hädavajadusest. Sakala keskuses olid meil ideaalsed tingimused – 1000-kohaline saal, lisaks mitmed väiksemad saalid. Kui keskus lammutati, rändasime mööda Tallinna, vaatasime, mis saalid on vabad festivaliks – midagi tegime Estonia kontserdisaalis, midagi Kaarli kirikus, Nigulistes, Vene kultuurikeskuses, paar kontserti linnahallis, NO99 saalides ja jazz'i-klubis, Kadrioru lossis jne, see oli logistiliselt keeruline ja kallis. Kui Vaba Lava valmis sai, läksime seda uudistama, keskkond tundus loominguline ja meile sobiv. Esimestel aastatel Punases majas (mis nüüd on Fotografiska) tuli kõik nullist üles ehitada, panna akende ette katted, et tuul läbi ei puhuks, katta põrandad, liigendada ja kujundada ruum meile sobivalt. Praeguses Fotografiskas on mugavust rohkem ja kui ruumi väheks jääb, siis lükanduste avamine toob avarust juurde. Vaba Lava blackbox'is saab saali ja lava kujundada jätkuvalt oma soovi kohaselt. 

Alustasime vestlust tegelikult Tudengijazzist, mida te plaanisite õhtul kuulama minna. Tudengijazz ehk TUJA tähistab tänavu oma 40. aastapäeva.

Katsun ikka iga kord mõned kontserdid festivalil kuulata. See konservatooriumist alguse saanud festival on väga oluline noortele muusikutele, et leida mõttekaaslasi, kellega mängida, et esitleda oma loomingut eakaaslastele, saada uut inspiratsiooni jne. Eestlaste kõrval osalevad "Tudengijazzil" sagedamini muusikud Soomest, Rootsist, Taanist...

TUJA-t on erinevatel aastatel vedanud erinevad tegijad. Villu Veski oli esimeste seas, Jaak Sooäär, Reigo Ahven... vähemasti kümmekond või tosin eestvedajat on sel festivalil olnud – toimumiskohadki on olnud erinevad Von Krahli teatrist ja Mustpeade maja keldrisaalist Fotografiska Tallinna saalini.

1990-ndate algul osalesin paar aastat selle programmi koostamisel, kutsudes festivalile muusikuid, keda ma tundsin, Venemaalt, Leedust ... Üks festival toimus siis väärikas TPI aulas,  kus 1970.–1980. aastatel esinesid uuendusmeelsed ansamblid nagu In Spe, Sven Grünbergi Mess jt. Praegu on festival TUJA kõige õigemates kätes. Eesti Jazzliit on toeks ja korraldajad Maris Aljaste ja tema tiim on väga tublid, nad pälvisid oma hea tööga ka jazz'i-edendaja auhinna. 

Imetlen, kui palju te jõuate ja kui heas vormis te olete! Kuidas see teil õnnestub?

Ei ole siin midagi erilist, eks vahel on võhm väljas ka. Võibolla aitab veidi see, et olen pikalt joogat teinud, ikka igal hommikul, vaid mõni üksik kord jääb vahele, siis, kui on vaja kuhugi vara ja kiiresti jõuda. Shindo on ka mõnus, selles trennis olen pikemalt käinud. Keerulisemaid joogaharjutusi ma enam ei tee, aga painduvusega pole probleemi. Kui paar-kolm päeva korralikult venitusi teen, siis saan ka spagaadiga hakkama. Olen elu jooksul palju spordiga tegelenud: tegin riistvõimlemist, akadeemilist sõudmist, veidi ka kergejõustikku, mängisin tennist, malet – kõik see oli enne Tallinnasse õppima tulekut. Paljud asjad elus lihtsalt juhtuvad ja ka jooga tuli juhuse läbi minu ellu. Enn Loo oli esimene joogatreener, olin oma 30-ndates, kui tema trennis käima hakkasin. Minu kaasa Vormsi Enn tegeles ka joogaga, kuid omaette, tegi peapealseisu, mediteeris. Jooga toetab kuidagi harmooniliselt elamist-olemist ja aitab lõõgastuda. Jooksjatüüp pole ma kunagi olnud, aga jõusaalis ja basseinis ujumas olen periooditi käinud. Eks praegu tuleb juba vaadata, mis on jõukohane ja võtta enda jaoks veidi rohkem aega.

Siin kontoris on seinal üks foto neist efektsetest fotosessioonidest, mis on viimastel aastatel pahviks löönud. Olete siin nahkjakis, tumedate päikeseprillidega punasel taustal. Kust sellised põnevad sessioonid on tulnud?
Need on Viru keskuse kultuuri reklaamivad sessioonid "Kanname kultuuri", "Tähed jazzis". Ma ei ole üldse mingi enda eksponeerija tüüp, kuid hea eesmärgi nimel nõustusin. See riietuse mitmekesisus ja kirevus on ju ka mingis mõttes nagu jazz, kus on koos erinevad stiilid ja elemendid. Mingis mõttes need fotod peegeldavad jazz'i. Fotograafid ja stilistid olid väga head ja oskuslikud. Ideed olid neil muidugi hästi julged, ma ei tea, kas suutsin nende ootusi täita ...  

Selline visuaal on ju nähtavuse ja kasvõi ka reklaami mõttes oluline ja mingis mõttes möödapääsmatu?

Nii see on, et inimeste mõttemaailma ja maitset kujundab tänapäeval eelkõige visuaalne esmamulje, pilt. Muusika peaks ju olema esiplaanil, aga tuleb mängu siiski teisena – kui artisti välimus tundub huvitav ja visuaalne mulje haarab, siis mõtleb kuulaja – ahaa, peaks vist selle artisti muusikat ka kuulama minema. Kui me ei näitaks ühtegi pilti ja ütleks et tulge kontserdile, siis, ma arvan, et "Jazzkaare" saalid oleksid üsna hõredad.