Nii kaua kui "Klaasist loomaaed" mängukavas on, hoiab Maria Peterson seda oma mõtetes ja käib enamasti ka vaatamas. Selleks, et olla toeks ja anda tagasisidet näitlejatele ning jälgida, et etendus läheks pidevas arengus edasi, sest tihtipeale pole see esietenduse ajaks veel sugugi valmis.

"Ma isegi ei vaata oma lavastusi, vaid kuulan. Mul on nii, et prooviprotsessis olen hästi sees ja hästi kaasas sellega, aga kui esietendus on ära olnud, siis jään kuulajaks. Ma ei taha vaadata, ma ei ela enam nii kaasa, vaid ma kuulan rütme ja kas ta on tõe lainel," rääkis lavastaja.

"Klaasist loomaaia" puhul paelus Petersoni introvertsuse ja emaks olemise teema. Ta tõdes, et paljud, kes etendust vaatamas käinud, tunnevad end ema-tegelases ära, samamoodi ta ise. "Kuidas me nii kaugele jõuame: miks me käitume oma lastega nii, nagu see ema käitub? See huvitas mind ja jõudsin paljude mõteteni, et see, mis väljaspool toimub, mõjutab nii palju peresuhetes toimuvat," ütles ta.

Lavastaja sõnul jäävad praeguses ühiskonnaski introvertse olemusega inimesed tagaplaanile ja ei pääse mõjule, ehkki neil on võib olla väga palju öelda. "Sees on neil isegi rikkam elu kui mõnel ekstraverdil, aga neid ei panda tähele, kuna nad ei lärma," sõnas Peterson.

Lavastuse teema on Petersoni sõnul üldinimlik perelugu, kus toodud välja see, kuidas peresiseselt tihtipeale teineteise unistusi lämmatatakse, tahtes tegelikult kõige paremat.

"Tegelased on ema, kaks täisealist last, kellest üks on väikse füüsilise puudega ja sotsiaalse foobiaga tütar ja teine poeg, kelle unistus on saada luuletajaks, aga peab töötama kingakompaniis," kirjeldas lavastaja.

Tegevus toimub 1930-ndatel Ameerikas majanduskriisi ajal, ema on üksikemaks jäänud 16 aastat enne näidendi sündmuste algust ja peab kandma kogu perekonda oma õlgadel. Poeg peab olema majanduslik tugi.

Peterson toob paralleele tänapäevaga, kuidas kunstnikel pole haigekassat ja luuletajad peavad ära elamiseks töötama veel kuskil mujal. "Seda ei peetagi tööks, kui ta ei too kasu, mis on kuidagi mõõdetav. See on see, mis ühendab seda tänapäevaga."

Lavastuse keskset kujundit, klaasist loomakeste kogu, peab Peterson eelkõige hingeks, aga samal ajal ka unistuseks. Tema sõnul on seal sarnasusi Tšehhovi "Kajakaga", mis muuseas oli Williamsi lemmiknäidend.

"Mulle tundub, et see teema, kuidas kajakas on kui puhas unistus, mis lendab ringi ja millest lõpuks saab topis, Williamsi näidendis on see ükssarvik, kellel murdub sarv. See on unistuste kujund," rääkis Peterson.

Lavastuse kohta on Peterson öelnud, et haprus ja õrnus, mida seal näha saab, on inimeseks olemise ilusaim tahk. Ta tunneb, et kui inimene pole teiste vastu õrn ega habras, on ta mingit moodi vale.

"Mulle lihtsalt näib nii, et see on see, mida inimene vajab selleks, et elus püsida. Kui me käsitleme inimest kui looduse osa, mida me tegelikult oleme, siis kogu loodus on minu jaoks habras ja hoidmist vajav," ütles ta.

Sageli kaob õrnus Petersoni sõnul hirmu taha. Ta on aru saanud, et agressiivsus on eriliselt õrna inimese moondunud vorm.

"Kui inimene ei ole saanud oma õrnust jagada, tema õrnust on naeruks pandud, teda ei ole armastatud või tema eest hoolt kantud või tema armastust pole keegi vajanud, siis see muutub agressiivsuseks või tugevuseks. Selle kõige all, ma arvan, on alati õrnus olemas," nentis lavastaja.

Keerulised peresuhted

Peresuhted ema ja tema täiskasvanud laste vahel on selles lavastuses kõike muud kui harmoonilised. Peterson tõdes, et kõige lähedasemate inimeste juures lubatakse endale rohkem kui mujal.

"Ilmselt ollakse ka perekondades kõige halastatumad mingites küsimustes ja samal ajal armastatakse kõige rohkem. Mingi piiride kadu selle või ka iseenda sees. See ema-tegelane näeb enda missioonina neid lapsi selles näidendis turvata ja ta ei erista, ei tõmba piiri sinna vahele, et teine on teine isik oma soovide ja tahtmistega. Ta näeb enda ebaõnnestumisena seda, mida laps teeb ja püüab seda likvideerida," rääkis Peterson.

Et kodu oleks turvaline ja hea koht, peaks perekonna vahel olema Petersoni sõnul mingisugune äratundmine, arusaamine ja taipamine, et teine inimene on eraldi maailm.

"See pole nipsust lahendatav, pigem pikk protsess, aga asi, mida perekondades võib-olla vähe tehakse," lausus ta ja lisas, et oluline on osata vabandust paluda. "Kui saad aru, et sa oled eksinud ja palud vabandust, see juba avab mingid uued võimalused koostööks selles pereringis."

Lavastajana on Peterson laste ja pere teemadega tegelenud ka varem. Hiljutisest ajast võib meenutada lapsendatud lastele pühendatud lavastust "Südames sündinud" või "See laps". Petersoni enda sõnul on need näidendid, mis teda puudutanud ning ta peab just inim- ja peresuhteid endale olulisteks teemadeks.

"Ma pole lapsest peale suutnud mingit tüli- või konfliktiatmosfääri taluda. Ma ei saa aru, miks pisiasjade pärast konflikti minnakse, sest need on nii tühised. Huvi inimese arengu ja peredünaamika vastu on mind lapsest peale köitnud," sõnas Peterson ja lisas, et on alatihti perekondi kõrvalt vaadanud ning peresuhteid pidevalt analüüsinud.  

19-aastasena mängis Peterson Aarne Üksküla juhendamisel Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppes samas näidendis tütre rolli. Ta meenutas, kuidas ema selles näidendis tundus talle toona lausa hullumeelne, karm ja vastik. Nüüd vaatab ta seda rolli aga uue pilguga.

"Mõtlesin, et tegelikult on selles emas see suur armastus ja tahe oma lastele parimat pakkuda," ütles lavastaja ja nentis, et tunneb kohati selles emas ära ka iseend. "Samal ajal põhjus, miks ma selle lavastada võtsin, on see, et meil on näitleja nagu Liina Olmaru ja on lihtsalt võimatu, et Liina Olmaru kehastuses läheks ta liiga ebameeldivaks."

Teisiti tulnud lapsed

Petersoni enda lapsed on 15- ja 18-aastased. Lapsed sai ta veidi teisel kujul kui tavaliselt, esimest korda kohtudes olid nad kolme- ja kuueaastased. "Mul oli loomulikult kujutlus sellest, et ma olengi üks õrn, habras, leebe, sõbralik, kannatlik ema. Aga välja tuli nii, et piirid hakkasid minema kogu aeg laiemaks, nii et ma ise enam ei mahtunud koju ära selle leebusega seoses," rääkis ta.

"Nad olid vist juba kaks kuud olnud ja teinud nii, nagu nad ise tahavad ja asi oli kontrolli alt totaalselt väljas. Vist lõin käega vastu lauda, ütlesin, et ei tohi ja noorem laps ütles: "Tubli emme!" meenutas Peterson ja mõistis, et ema roll on olla lapsele kannatlik ja turvaline piir, mida aeg-ajalt tuleb kehtestada.  

Teadmine, et võtta enda kasvatada lastekodulaps, tuli Petersonile juba siis, kui ta ise alles laps oli. "See oli huvitav nägemus. Ma mäletan, kui vaatasin televiisorit ja mustvalgelt tuli Leningradi lastekodust dokumentaalfilm. Ma olin lapsena tohutu maailmapäästja, kassid olid mul koridoris kastis ja ma muidu tundsin ka, et ma pean kõigile midagi jagama ja andma," meenutas ta.

"Siis ma sain aru, et need lastekodulapsed on väga halvas olukorras ja milleks sünnitada maailma juurde lapsi, kui saab nad lastekodust ära võtta. Ma jagasin seda mõtet ka oma emaga, kes ütles, et vaatame-vaatame. Aga see ei jätnud mind maha mitte kordagi. Ta sobis ka filosoofiliselt mulle," lausus Peterson.

Peterson tõdes, et tal on olnud raske leida elus täpset tuuma, miks ta siin on. "Ma mõtlesin vahepeal lapsena ka selle peale, et kui mul tulevad kunagi lapsed, siis kuidas ma selgitan neile, miks nad siin on ja mulle tundus, et mul ei ole neile võib-olla vastust," ütles ta.

Kui Peterson esimest korda oma lastega kohtus, oli see tema jaoks ülim armastuse seisund, mis pole teda siiani maha jätnud.

"Sel hetkel ei näe, mis seal võib valesti olla või minna. Kui lähed koju, siis mõistad, et tegelikult on inimesed täiesti katki. See trauma, kui sa oled kuus aastat elanud täiesti ebanormaalses keskkonnas ja ei ole saanud ühelegi täiskasvanud inimesele toetuda või tunda end turvaliselt üheski olukorras, ei ole võimalik olla terve. Siis hakkabki ravi. See ravi kestis pikalt," ütles ta.

Ravi seisnes pidevas turvatunde sisendamises, muu hulgas läbi füüsiliste tegevuste. "Hästi palju on see trauma talletanud kehasse ja kehapingetesse ning sellesse, et sa ei suuda end üldse mingites olukordades lõdvaks lasta, on pidev ärevusefoon."

"Kui nad magama läksid, siis nad tahtsid, et ma tuleksin neile peale lebama ja lebasingi laste peal umbes pool tundi, kuni nad magama jäid. Keha rahuneb seal all maha ja tekib selline turvataju. Palju kallistusi, massaaže, lõõgastusi, käte hoidmisi, silitamisi," selgitas ta.

Peterson on arvamusel, et perre lapse võtmine ei ole heategu mitte lapsele, vaid vanem teeb seda enda jaoks. "Muidugi on tore, et meil on pere. Aga ma mõtlen seda, et mul oli vaja oma armastust jagada. Ja see vajadus ei olnud heategu, et nad tulid seda vastu võtma, ma tunnen, et minu lapsed on mulle heateo teinud," ütles ta.

Eripedagoogika ja teatriõpe

Näitlejatöö kõrvalt on Peterson pikalt juhendanud noori Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassis, nüüd on temast saanud ka klassijuhataja. Ta tunneb, et koolisüsteemis pole praegu rääkimiseks piisavalt aega.

"Kogu aeg on mingi programm, õpe, süsteem, suunatakse õpilastele teadmisi. Sain ühelt kinoõpilaselt refleksiooni, kus ta kirjeldas, mis on teda köitnud kõige rohkem näitlejatundides ja ta nimetas seal seda, et kõige toredamad olid vestlusringid," rääkis Peterson.

Tavaliselt palub ta aasta alguses tuua õpilastel oma elust mõne ilusa sündmuse, noored vestlevad ja kuulavad, mida teised räägivad või kus nad omadega on teemadel, millest muidu võib-olla omavahel ei räägita.

"Seda rääkimist on mul olnud oma klassiga ülipalju, ka üks-ühele. Inimesed tahavad peegeldust, vestelda ja mulle tundub, et seda õpetaja kui toetaja rolli või ka elus mingite valikute tegemisel aitavat rolli, selle koormuse juures, mis õpetajatel ja õpilastel on, on väga raske täita," tõdes Peterson.  

Lisaks muule täiendab Peterson end ka erialaselt ja õpib Tallinna Ülikoolis eripedagoogikat. Õppima läks ta enda sõnul oma laste pärast, kes on küll juba suured ja kellel läheb hästi, kuid kasvatusprotsessis tundis naine, et tal polnud kuskilt vajalikku infot saada.

"Probleeme oli nii palju ja toeks olid ainult sõbrad, kes olid midagi sarnast läbi elanud, millest oli muidugi väga suur tugi. Aga kui sellised sarnased probleemid kordusid, siis ma ei saanud aru, millest need tulevad ja psühholoogid, kellega ma sellest rääkisin, ei osanud nendes olukordades aidata. Kui ma nüüd tagantjärele sellele mõtlen, andsid täiesti valet nõu," lausus Peterson. Ta lisas, et läks eripedagoogikat õppima selleks, et olla toeks neile, kes sama teed läbi teevad.

Raskusi peresuhetes aitavad lahendada tema sõnul lihtsad asjad. Näiteks teadmine sellest, kuidas aju toimib ja kuidas kriitika sulgeb igasuguse vastuvõtuvõime.

"Kui sa alustad negatiivsest hinnangust kellelegi, siis pole lootust, et sind kuulatakse avatud meelega. Sa lähed juba blokki. Lisaks keha kaudu ka nägemine ehk ma näen õpilasest ära ka siis, kui ta klassi astub, kuidas tal läheb, ilma et ma peaks seda talt küsima. Kehakeel nii palju peegeldab seda," sõnas Peterson.

Petersoni sõnul on teatri ja mängu kaudu võimalik palju inimest avastada ja kohtuda temaga tunnetuslikul viisil.

"12-13-aastaselt lõpeb mänguiga ja selles vanuses lõpeb koolis ka igasugune mänguline tegevus peale spordi. Aga just selline tegevus, kus saaks rakendada oma kujutlust, tähelepanu, suhtlusoskust, fantaasiat, et saad teistega koos midagi teha, selleks on teater ja teatriõpe ideaalne võimalus," leiab lavastaja.

Selleks, et inimesi üksteisega kokku tuua, kasutab Peterson erinevaid harjutusi. Teatrikoolis ja ka mujal mingit loomingulist või mängulist tegevust alustades loob lavastaja osalejatest kõigepealt ringi, et kõik näeksid, kellega nad on kokku tulnud ja saaksid samal ajal olla võrdsel positsioonil.

"Me keskendume sellesse hetke ja püüame unustada kõik probleemid, mis on olnud ning mõelda, et siin hetkes on hästi ja nüüd me kaks või kolm tundi oleme avatud sellele, mis toimuma hakkab, avatud ka kõikidele teistele inimestele, et koos hakata tegutsema ja teist aktsepteerida," sõnas Peterson.

Ringis vaadatakse üksteisele otsa, noogutatakse korra. Tundub küll lihtne harjutus, kuid lavastaja sõnul võtab aega, et inimesed üldse üksteisele otsa vaadata julgeksid. "Samal ajal, koolis või ükskõik, kus ma olen seda teinud, kujuneb see lemmikharjutuseks õpilastel," ütles naine.

Et mõista kujutluse rolli ja tähtsust inimese elus, kasutab Peterson üht Mihhail Tšehhovi harjutust.

"Inimesed seisavad nii, et neil on ruumis hea olla ja loovad enda ümber sellise turvatsooni. Tammuvad väikest ringikest enda ümber ja liigutavad kätega ka. Vahepeal ma räägin sinna juurde, et selle sees on hästi hea, ei ole midagi karta. Siis nad jäävad sinna sisse, käivad turvaümbrisega ringi, nähes teisi, aga samal ajal mitte minnes teise turvaümbrise vastu, seda ei tohi teha, ja enda oma sisse ka ei tohi lasta," kirjeldas lavastaja.

Ühel hetkel palub ta panna näpu turvaümbrisest läbi, mille järel võib tulla erinevaid aistinguid: külmatunne, naer, nutt.

"Siis ma palun neil turvaümbrise hästi ettevaatlikult ära võtta, see on õrn asi. Nad panevad selle endale käe peale, sellise energiakerakese, mille panevad toolile ja peavad seda silmadega kogu aeg vaatama. Kui kõik on ära läinud, siis ma tavaliselt istun selle tooli peale ja hääled, mis sealt saalist tulevad, on väga suured," muigas lavastaja.

Kultuurisoovitus. "Kuna emadepäev on lähenemas, siis ma soovitaksin kuulata oma laste esinemisi täie tähelepanuga. Kui lapsed tulevad kodus midagi esitama, toovad oma joonistuse või enda tehtud asja, siis sellele väga suurt tähelepanu pöörata ja olla väga tänulik. Mind on see elus tohutult palju aidanud, ma ilmselt poleks siin, kus ma praegu olen, kui mind poleks lapsena nii tõsiselt võetud nendes esinemistes," lausus Peterson.

Lisaks soovitab ta vaadata Theatrumi uuslavastust "Vaatamata kõigele", mille lavastaja on Hanna Junti. "See on selline füüsiline tantsu- ja liikumiseteater, seal on ka sellist kaasaegset tsirkust ja natuke sõna," soovitas Peterson.