On universaalne tõde, et kõige geniaalsemad asjad siin ilmas on reeglina lihtsad. Nõnda ka Liisi Koiksoni ja Joel Remmeli ühine kauamängiv "Põimumised". Sedavõrd minimalistlike vahenditega albumitel, kus kõlavad kõigest klaver ja vokaal näpuotsatäie efektidega, on alati oht hõredaks jääda. Peatumatu nõtkusega liiklevad aga sel plaadil kaks muusikut nende eneste jaoks armsaks saanud ja ka enamuse meie seas tuntust kogunud lugude vahel ning annavad neile uue hingamise. Poetavad sekka paar instrumentaali-vokaliisi.

Tegelikult juba head mõned aastad duona siin-seal üles astunud Koikson-Remmel on mingi ühise meelelaadi ja temperamendi musternäide, mis väljendub eelkõige selles pingutamata ja kerges kõlas, mis annab "Põimumistele" läbiva tooni.

Ülimalt meloodilise tunnetusega tõlgendused on kõigiti heakõlalised ja helged, muutumata liialt magusaks. Need on esitused, mille uusversioonid süstivad kuulajasse ehk ka mingi õrna annuse nostalgiat. On siis põhjuseks Koiksoni-Remmeli lõpuni armastusväärne esituslaad või mälestus ajast, mil nende laulude esmaversioonid laineid lõid, kes teab. Ja kas ongi vaja teada?

Sünnib ju tunne. Hetkesolemise mulje. Vaid kaheksa palaga album on petlikult väike mõõdupuu nii nende kahe tegeliku repertuaari kui ka võimete ulatuse kohta. Seega jääb üle loota, et "Põimumised" on vaid esimene ettevõtmine nende pikemas ühiste tegemiste jadas.