Agne Kurrikoff-Herman: lapsed tantsivad edasi ja see on hetkel kõige olulisem
Noorte tantsupeo "Sillad" pealavastaja Agne Kurrikoff-Herman ütles ERR-ile antud intervjuus, et kui varem seisnes laste ja noorte peoks ettevalmistamine sammude õpetamises, siis nüüd tuli juhendajatel näha vaeva ka sellega, et noored rahvatantsu juurde tagasi tuua.
Tantsupeoni on jäänud alla nädala. Kuidas sinul kui kunstilisel juhil korralduse seisukorrast tunne on?
Tõepoolest, pidu, mida oleme nüüdseks juba kolm aastat voolinud, jõuab varsti kätte. See on olnud hoogne teekond alates meeskonna moodustamisest, väärtuste sõnastamisest ning repertuaari loomisest tänase päevani välja. Teekonda on saatnud valmidus valida A asemel plaan B – see on pidev ärkvelolek ja muutustele avatud liikumine. Tantsupidu ei ole vaid üks lavastus – see on vastutus valdkonna, selle arengu, kujundamise ja eelkõige hoidmise ees.
Millist tantsu sa ise peolt kõige enam ootad? Kas mingi numbri puhul on närv suurem kui teisel?
Kuna pidu tervikuna on mu enda südames sündinud, ei saa ma pealavastajana midagi konkreetset välja tuua. Siiski tahaksin tähelepanu pöörata Mari Kalkuni laulule "Sata-sata!", mille tantsu "Elotähti" lõi C-noorte segarühmadele Maido Saar. Selles numbris on minu jaoks kokkuvõtlik tähendus. Võrukeelsed sõnad kannavad laiemat sõnumit, mida selle peoga edastada soovime: õpi elutähti lugema, siis saad keele ja meele selgeks. Selles peitubki kogu elu – pidev elutähtedelt õppimine, et moodustada meile olulisi kandvamaid mõtte- ja sillakaari.
Kui palju saad sa inspiratsiooni laulupeo kunstiliselt juhilt?
Minu tantsupeo voolimisel on oluline roll sellel, et olen seda rada kõndinud kõrvuti koos Pärdiga. Ta on mõtestaja, tänu kellele olen saanud julguse ja arusaama, kui oluline on lubada mõtted oma sügavale sisse tiire tegema, et siis sealt vajalikuga üles tulla ja pinnale jääda. Kogu teekonna jooksul on olnud ka raskemaid momente, mis on lõpuks viinud meid oma tunnetusega ühise katuse alla. Ma olen nende hetkede eest väga tänulik.
Pärdi loodud kahe peo ühise atmosfääri sees võtab tantsupidu sillakaarte abil valgusvihtu noore inimese kasvamise ja kujunemise loo. Sillad on kui maailmavaate kujunemise sümbol. See on midagi äärmiselt isiklikku, mis on igaühel oma.
Kui Pärt hoiab ja toob meieni mõtet, kui oluline on kuulata meie imeliselt voolava eesti keele ilu, püüdes mõista ning tajuda sõnade sügavust, siis tantsupidu aitab meie oma muusika, nootide ning mõtestatud lauludega tantsusammude abil luua sillakaari meie kõigi enda sees.
Margus Toomla on nentinud, et see aasta ei jäänud praktiliselt ükski soovija tantsupeolt välja. Samas on Pärt Uusbergi sõnul tantsupeole konkurents palju tihedam kui laulupeole. Kuidas on sinu arvates lood sellele tantsupeole saamisega?
Tantsupeole soovijate hulk on tõepoolest aastatega kasvanud – see annab teadmise, et meie oma tants elab. Ja see on oluline, sest tegemist on ühe osaga meie juurte, identiteedi ja Eesti hoidmisest.
Tantsupeo protsess oma ettevalmistusest peo endani on kulgenud väljakujunenud rütmis ja sammus, mis hõlmab endas erinevaid etappe. Need vaheetapid omakorda hoiavad ja arendavad läbi iga peo eesti rahvatantsu. Selle olemust, põhisamme, meie rahvatantsu kultuuri.
Seekordne teekond on eelnevatest erinev, kuna protsessi on jäänud võitlus pandeemiaga, mis loksutas tugevasti tavapärast elurütmi. Vahepealne aeg pani proovile eelkõige meie juhendajate jõu. Rinda tuli pista eelneva aja ning sellest tulenevate raskustega. Kui varem seisnes laste ja noorte peoks ettevalmistamine vaid sammude õpetamises, siis nüüd tuli näha vaeva ka sellega, et nad rahvatantsu juurde tagasi tuua, seda taas armastama õpetada. Need juhendajad, kelle rühmad on täna peol, on andnud imetlusväärse panuse ja kindlasti suure osa iseenda sisemisest põlemisest, et see nii on.
Seega, meie konkurents peomurule pääsemiseks oli seekord küll mõnevõrra väiksem, ent tantsijate hulk väljakul mustreid joonistamas on selline nagu see ikka noortepidudel on olnud.
Oled varem olnud liigijuht, samuti teinud kaasa lavastuse meeskonnas. Sel tantsupeol oled esmakordselt pealavastaja. Mis on sealjuures suurimad erinevused ja üllatused?
Eesti tants elab minu sees juba lapsepõlvest alates. Tunnen selles ära oma hapniku elule, mõistan, et selles on minu eestlaseks olemise nõnda suur ja oluline osa. Peo kunstilisse toimkonda on mul liigjuhina õnn ja võimalus kuuluda alates 2009. aasta üldtantsupeost "Meri". Kõik need peod, mille ettevalmistus on olnud kahe-aastases perioodis, on olnud justkui mu hingamisrütm ühest peost teise. Ma olen selle üle olnud salaja, enda sees, meeletult õnnelik ja tänulik.
Võin öelda, et mu süda lööb meie eesti rahvatantsu õrnalt peo peal hoidmise rütmis. Siit tuleb ka erinevus tänase peo loomise loos pealavastajana. Ma mõistan (mitte küll üllatuse, vaid selge tajuga), kui suur on vastutus mitte just ühe peo väärtuste ja mõtete tähendusvälja loomise osas, vaid ka kogu kolmeaastase perioodi vältel. Võtan seda väga tõsiselt – mõistan võetud ülesande tähendust ja särisen veel suurema leegiga seda kõike tehes.
Kuidas toimub tantsupeo lavakujunduse ja tantsuloomingu muusika valimine?
Selle peo repertuaaris on 23 tantsu, millest 19 on loodud just sellele peole. Iga peo repertuaar sünnib omal moel, lähtuvalt peo tunnetusest, sõnumitest või vaatest eelnevatele pidudele.
Sildade repertuaari loome on samuti oma rada pidi kulgenud. On muusikat, mis on meie juurde tulnud ja siis sellele tantsuloome saanud, on olnud sõnumeid sõnades, mis on noodikeele saanud ja on ka valmis lugusid (mis tervikuna toetavad peo mõte ja tunnet), millele on juurde loodud tantsunumber.
Päris peo loomise alguses, kui laulu -ja tantsupidu kutsus elule omaloomingu korjetalgud, sai sellest korjest ka tantsupeole neli toredat muusikalist leidu, mis on saanud loojatelt seade ja sammud. Võib öelda, et tantsuloomingu muusika on sellel peol liikunud peo enda loomise ja sõnumite rütmis ning kingib seetõttu meie repertuaarikogumikku palju uut ja ilusat loomingut.
Tantsupeo väljaku kujundus sünnib läbi meie noortepeo kujunduselementide ning meie kunstniku, Kristjan Suitsu silmade ja tunnetuse. See on olnud tore teekond, mis saab olulise visuaalse lisa sellele pildile, mida maalivad ka meie erinevate maakondade seelikutriibud meie laste rahvarõivastes,
Mis on tantsupeo kõige kandvam eesmärk?
Eesti rahvatants on üks osa meie kultuurist, identiteedist, kujunemisest ja eestlaseks olemisest. Sellega tegelemine ja rahvatantsule aja pühendamine on osa meie maailmavaatest, eestluse tunnetamisest. Tantsupidu on kui kindla aja tagant paistev latern, kuhu poole teel olla. Pidu omakorda ühendab need tunded, mida me selle tegemisel endasse kogume ja mis meile jõudu annavad ning eestlasena ühte liidavad. Neid pidusid tantsides paneme justkui iseenda südametesse kinnitusena templi, et juhtugu ümberringi maailmas mis iganes, see on meie viis meile omast ja olulist hoida.
Laulu- ja tantsupeo mitmed korraldajad on nentinud, et peo edasilükkamine on toonud kaasa positiivseid muutusi. Uusbergi sõnul pole proovisaalides lauljate taseme langust olnud märgata. Kuidas on lood tantsupeoga? Kas lapsed tantsivad nüüd paremini?
Jah, peo edasilükkamine ning ettevalmistusprotsessi pikendamine on olnud vajalik. Sellest pikendatud perioodist sai sild tagasi rahvatantsu harrastamise juurde. Täna ma enam hinnangut ei annaks, kas lapsed tantsivad paremini või mitte. Ma annaksin positiivse noodi: lapsed tantsivad edasi ja see on hetkel kõige olulisem.
Tahan jagada märkamist, kui oluline on see, et vahepealne aeg ei ole väsitanud juhendajate vaimu, et nad on leidnud endas jõu ja ikka selle sädeme, mis neid endid sütitades annab leeki ka lastele, et neid rahvatantsu juurde tuua ja hoida.
Millised on sinu inspiratsiooniallikad ja kuidas need sinu tantsuloomingut mõjutavad?
Mind inspireerib see, mis meid ümbritseb ja seda igas valguses ja selle valguse väikestes spektrites. Mind inspireerivad inimesed, kellega elu on kokku viinud ja vahel kõige väiksemad ja esmalt ehk mitte nii tähenduslikuna tunduvad hetked.
Minu olemise alustala on minu pere – kõik minu neli last ja toetav abikaasa. Minu lähedased. Kui need alustalad kõikuma lööks, siis väriseks mu maailma ja elule inspiratsiooni andvate allikate alustalad. Mõistan selgelt, et kõik siin elus on vastastikune andmine ja pühendumine. Minu jõud on ka ise neile alustaladele pühendumine.
Iga aasta tuleb juttu laulupeo repertuaari keerulisemaks muutumisest. Kuidas tantsupeoga on?
Ma ei arva, et tantsupeo repertuaar muutuks aastatega keerulisemaks. Ühe peo repertuaari valimine ja ettevalmistamine käib alati läbi pika teekonna. Toetume meie tantsu põhisammudele, vaatame sellele läbi vastava vanuse ning ea ning tunnetame seda, et repertuaar oleks eakohane, head emotsiooni esiletoov ning muidugi ka arendav.
Meie oma rahvamuusika annab tantsule tee ja sünnib see, mida me ilmeksimatult (ka eesti rahvatantsu põhisammustiku ja olemust tundmata) saame oma enda tantsuks pidada. Selle sees olev juur annab selleks võimaluse. Võtame tema omandamisele aega ja seda mitte ainult mitte sammude õppimise, vaid läbi tema olemuse tunnetamise.
Kas tantsupidu üleüldiselt tundub praegu olevat pigem mingis suurte muutuste ajastus või tehakse seda, mis on tuttav ja toimib?
Kahtlemata on kõik ajas muutuv, aga mina küll seda pidu luues ei mõelnud sellele, mis on minu pakutavas uudset. Pigem ikka toetun olemasolevale lihtsusele. Ka rahvatantsus on muutused loomulikud – need uuendused toetuvad oma pärimusele ja eesti rahvatantsu põhisammudele. Sealsamas muutub tantsuga paralleelselt ka meie rahvamuusika. Samas tuleb tajuda muutuste piire ning hoida seda, mis on.
See aasta on uuenduslikud vahelülid ja tegevused, mis peo kokku sõlmivad. Tantsupidu on sõnas aidanud luua Indrek Koff, kelle kirjutatud lastepärased dialoogivormis tekstid on kujundliku loo keskmes. Silla kohti loeb vahele laps, kes selles liigis tantsib.
Siiski on see aasta üks tehniline uuendus: kui varem jäi näiteks esimestes ridades mustrimaagia tabamatuks, siis seekord on väljakul suur ekraan, mis näitab ülevalt tekkinud jooniseid. Lisaks toome suures pildis lähedale tantsu lavastajad ja muusikud.
Millised on suurimad väljakutsed, millega sa oled kunstilise juhina tantsupeo korraldamisel kokku puutunud?
Suurim väljakutse sel muidu üsna kindlas rütmis peo ettevalmistamisel on olnud just see vahepealne aeg, kui maailm hetkeks peatus ja oma tavapärase elurütmi sassi lõi. Tuli asuda pidevale valmisolekule, et kui üks plaan sel teekonnal ei klapi, tuleb leida kohe kõrvale uus. Ja seda kõike mitte selles võtmes, et asju lihtsalt ära teha, vaid mõtestada muutustes parim lahendus, mis ei lase sellel kõigel maha kukkuda.
Võtsime teadlikult ka kogu protsessi jooksul ülesandeks meie juhendate hoidmise ja aitamise. Proovisime mõelda erinevaid etappe, mis aitaksid juhendajal endal repertuaari omandada, et seda oleks lihtne lastele edasi anda. Mõtlesime erinevaid enesetäiendamise viise ning koosolemise hetki, mis toetaksid ühise mure jagamist ning toimetulekut. Need olid väljakutsed, mis tänaseks, kui tantsumuru täitub peatselt laste ja noortega, paneb pingutusele kena krooni pähe.
Millised on sinu tulevikuplaanid ja visioonid tantsupeo kunstilise juhtimise valdkonnas?
See on olnud hoogne teekond, mis on igapäevased mõtted hoidnud pidevalt peagi saabuva peo juures. Paralleelselt olen hoidunud tõepoolest ka oma vaimu virgena, et kogu valdkonna sellele osale tuleviku silmadega vaadata. Olen teinud erinevas etapis märkmeid ja mõtteid, mida saan analüüsida ning mõtestada peale pidu. Arvan, et peame kiiresti muutuvas maailmas liikuma avatud meelega ja leidma aega analüüsimiseks. Küll aga tunnen ka selgelt seda, et meile jäetud traditsioon on hoidmiseks.
Kas sulle meenub mingi tantsupidu, mis kuidagi eriti hinge on pugenud, ehk isegi sinu kui lavastaja käekirja mõjutanud on?
Mulle meenub üks hetk 1987. aasta peost, kui olin 12-aastane tüdruk. Ma istusin idatribüüni betoonist äärel ja vaatasin üle selle toona kordades suuremana tunduva tantsuväljaku. Ma ei mäleta oma mõtteid, aga ma mäletan justkui virvendusena oma tunnet. Eraldusin ümbritsevast möllust, sõprade hõigetest, üle väljaku kostuvast muusikast ja midagi minu sees juhtus. See oli vaid hetk ja ma ei tea, mida ma täpselt sel hetkel tajusin, kuid hiljem oma teekonnale tagasi mõeldes olen saanud aru, et see oli midagi mulle väga suurt ja olulist, mis hiljem on voolinud minu elu. Tuli siis mu südame sisse ja jäi sinna lõplikult.
Kes on sinu suurim erialane eeskuju?
Mul ei ole ühte eeskuju. Olen mosaiigi koguja ja kollektsioneerin justkui killukesi inimestest, keda imetlen. On mõttelaadid, tegutsemise viisid, sisemised põlemised, millestki loobumised ja millegi hoidmised, suhtlemise hetked ja erinevad lähenemised eesti rahvatantsule.
Aga üks eeskuju on mul ikkagi küll. See ei ole mitte niivõrd erialane, vaid eluline. See on minu esimene tantsuõpetaja Andres-Aare Tooming, kes tõi mind lapsena tantsu juurde ja seda mitte ainult sammude kaudu, vaid läbi suhestumise eesti tantsu maailmaga. Imetlen ja salamisi järgin neid tema "nuppe" millele ta vajutas märkamatult, suunates mind eesti tantsu, mõtte ja tunnetamislaadi juurde. Seda tema (tegelikult sõnastamata oskust), kannan ma täna edasi toimetades oma üheksa tantsurühmaga.
Kui kiiresti õpiks ära ja saaks tantsupeole inimene, kes pole kunagi rahvatantsus käinud? Kas mingis vanuses on ka "rong läinud"?
See ei ole kindlasti ilmvõimatu! Hiljuti kuulsin, et vanemate inimeste seas on märgata rahvatantsu avastamise tendentsi. Inimesed on läinud eri rühmadesse ja sellega tegelema hakanud. Lisaks lähenemisele identiteedile, kujuneb rahvatantsurühmades sõprusgrupp, elustiil ning mõttelaad.
Mida sa ise veel öelda tahaksid? Millised on su sõnumid publikule, millised tantsijatele?
Kohe on käes pidu, mis kutsub kaasa mõtlema läbi lapselikult helge mõttemaailma. Pugegu ta meie kõigi põue: kas siis neile, kes tantsijatena koos sõpradega õlg-õla kõrval väljakul tantsumustreid loovad või siis neile, kes tribüünidele või televiisorite ette end valmis vaatama seavad. Andku ta aega avada oma meeled ja olla tänulikult meie juurte juures.
Loodan südamest, et tantsupidu annab eelkõige rõõmu ja positiivse sisemise tunnetuse elule, kõikides nendes erinevates kaartes, mis meie sees juba on ja mida me pidevalt veel rajame.