"Minu hing ütleb, et see on niivõrd ilus, püha on maa ja püha on ka laulupidu, minu jaoks püha alates 1949. aastast," sõnas Anu Raud ja lisas, et ta ise ei laula ega tantsi eriti, kuid pühitseb alati laulupidu. "Kui ma ise kohal ei ole, siis ma vaatan ja mõtlen, võib-olla koon vaiba sellest."

"Kui mina olin laps ja küsiti, kuhu sa suvel lähed, siis peaaegu kõik vastasid, et lähen maale vanaema juures," mainis ta ja lisas, et ka linnalapsed käisid vanaema juures ja said paljud asjad selgeks. "Praegu see pole enam mitte last süü, vaid lapsevanemad ei tea neid asju, lihtsalt liiga palju inimesi elab linnas ja liiga vähe maal."

Anu Raud ütles, et kunagi pole olnud nii ohtlikke aegu kui praegu. "Seetõttu ma olengi mures, et kui on mingi kriisiolukord, siis kuidas need lapsed hakkama saavad, kuidas saad hakkama, kui ei oska tuld teha ja siibrit kinni panna," tõdes ta ja lisas, et ta ise tegeleb sellega pidevalt. "Üritan rahvakunstipraktika kõrval seda pakkuda, aga seda peaks väga palju rohkem olema, lapsed peaksid näiteks ka palju rohkem matkadel käima."