Eesti Tantsuagentuuris välja toodud lavastus "Rhythmus" toob rambivalgusse stepptantsu kui stiili ning laiendab seda empaatilisel eesmärgil. Nimelt on tegu stepptantsulavastusega, kus vähemal määral rakendatakse ka kaasaegse tantsu võttestikku. Lavastaja poolt on juba tutvustustekstis püstitatud siht: avada tantsulavastuse vormis aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) ning selle all kannatavate inimeste maailma. Tutvustuses on osundatud sellelegi, et laval portreteeritakse kaht selle häire all kannatavat inimest.

Stepptants on stiilidest vahest üks tabavamaid kujundeid selle häire sümptomitega elavate inimeste maailmataju peegeldamiseks, kuna kätkeb endas nii korrapära kui ka intensiivsust ja rütmilist küllust. Kakofoonia, kiirus, samas väga selge rütmiline struktuur on mõned märksõnad, mis ilmestavad nii stepptantsu kui ka ATH-kogemusega inimeste elu (vähemalt nende endi sõnul). Ei kujuta näiteks nii hästi ette, et sellist rütmilist paljusust ja struktureeritust korraga oleks saadud edasi anda näiteks puhtalt kaasaegse tantsu liikumiskeele ja vahenditega. ATH sümptomite tervikust¹ võimaldas liikumine pöörata enim tähelepanu just füüsilisele rahutusele ning ka impulsiivsusele. Lavakujundus – eri suurusega kastidest ja nende rühmitamisest sündinud struktuurid – toetas samuti pideva kärme ümberotsustamise, ümbersättimise ning tegevuste poolelijätmise ideed.

Lavastuse üldtonaalsus oli piisavalt mänguline ja lennukas, et nii tervikuna kui ka õnnestunumates stseenides vaatajat haaratuna hoida. Koreograafilis-lavastuslikult kõige huvitavamalt mõjusid aga stseenid, kus väljuti stepptantsu stereotüüpidest. Näiteks oli lavastuse algusosas kastidest kombineeritud kujundust vaadates selge, et mingil hetkel liigutakse kastide peale steppima. Selle vaatajana tekkinud ootuse murdis kõige postiivsemas mõttes üllatusmoment, kui stepiti hoopis kasti sees ehk harjumuspärane olukord, kus tähelepanu on tantsija jalgadel pöördus vastupidiseks ning publik kuulis vaid kõla ja kajasid, nägemata tantsija jalgu. Samuti tõusid esile stseenid, kus rõhk läks jalgade töölt näiteks käteplaksudele ja erinevate rütmide kombineerimisele kahe tantsija duetis. Seegi andis koreograafiliselt juurde, et stepptantsule lisaks oli kasutatud kaasaegse tantsu võtteid ning vahepeal liiguti hoopis põrandal toetuspunkte otsides, sooritati pöördeid ja põrandatehnika elemente. Sellevõrra oli koreograafiline üldpilt pigem mitmekesine ning laienes tüüpilisest stepptantsust, kus rõhk pigem jalgadel, kogu kehale ning ka keha ülaosa tööle.

Lavastuses kujutati ka stepptantsuga ilmselt enim seostuvat klišeed – vanakooli meelelahutuslikku tonaalsusega n-ö ilunumbreid, mille taustaks vanakooli swing ja hollywoodi-ajastu pop ning aktsendiks tantsijate miimika. Siin jäi seos ATH-ga veidi nõrgemaks. Või oli see ehk püüe näidatagi fassaadi, kustumatut naeratust, mida inimestelt oodatakse, igapäevaelus hakkamasaamist häirest tuleneva ebamugavusega? Mõnes kohas oleks oodanud seoses teemapüstitusega ka veidi suuremat lõpuniminekut, näiteks intensiivsemat valguskujundust või karakterite sisemaailma täpsemat väljajoonistamist lavastuslike võtete kaudu.

Üldistatult võib öelda, et paremini kandsid momendid, kus tavapärases mõttes stepptantsule lisandus mingi ootamatu kunstiline kihistus – näiteks vastasmõju tantsurütmi, valguse vilkumise ja heliga või tavapärase stepi muundamine millekski mitteootuspäraseks.

Helikujundusel oli lavastuses ja kunstiliste kihtide lisamisel märkimisväärne roll ning helitausta loomine erinevate vahenditega, olgu selleks käteplaksud kastidel või stepirütmide vaheldumisi salvestamine ja ettemängimine, aitas rõhutada tajulist paljusust. Nõnda viidi ka publik olukorda, kus erinevaid impulsse oli keerukam jälgida ning keskendumine hakkas hajuma. Näis, et lavastaja oli seadnud eesmärgiks luua erinevaid lavalisi situatsioone, mis peegeldaksid otseselt tajulist intensiivsust ja tähelepanu hajumist, mida kogeb ka ATH-ga diagnoositu ning seda nii heli, valguse kui ka liikumisseade kaudu.

Säärastes momentides avaldus mõjusamalt seos lavastuse teemaga, kuna erinevate meediumide kihistused tekitasid kohati küllastust, müra, vastandlikke rütme ning just sellest üksteise peale kuhjumisest tulenevat intensiivsust. Need haakusid ATH diagnoosiga kaasnevate sümptomitega ning tundusid üsna hästi peegeldavat seda, kuidas võib ATH-ga inimene situatsioone tajuda või end nendes tunda.

Lavastuse peamiseks teeneks võib pidada ühe konkreetse vaimse häire kujutamist tantsukunsti kaudu ning samas ka konkreetse, meie lavadel pigem harvanähtava, tantsustiili toomist selle tavapärasest kontekstist välja. Nii suutis lavastaja laiendada stepptantsu tavapärast tähendust ning anda sellele kunstiliselt uue mõõtme, mis tugevamatel hetkedel mõjus leidlikult ja kastist välja mõtlevalt.

¹ Hea esmase ülevaate saab häirest näiteks Peaasi lehelt: https://peaasi.ee/mis-on-aktiivsus-ja-tahelepanuhaire/