Linnahall oli nõukogudeaegse Tallinna üks esimesi väravaid mereäärde, kuna enamus rannajoonest kuulus tööstus- ja militaarobjektidele. "Nüüd on ta kahjuks ligi 15 aastat olnud kasutusest väljas ja paljudele pinnuks silmas, kuigi tegu on rahvusvahelises mõttes väga olulise arhitektuurinäitega omast ajastust," rääkis Lige.

"Turisti pood on väga spetsiifilise funktsiooniga, nagu linnahallgi rahvusvahelises kontekstis väga kõrgelt hinnatud arhitektuuriga, omamoodi sissepööratud maja. Omaaegne valuutakauplus oli mõeldud eelkõige Soome turistidele. Põneva konstruktsiooni, kõrge ehituskvaliteediga. Kahjuks ei suudetud seda võtta kultuurimälestisena kaitse alla," tutvustas Lige hoone tausta, mille projekteerisid Peep Jänes ja Henno Sepmann.

Kolmas ja kõige vähem tuntum objekt on Toomas Reinu ja Veljo Kaasiku kavandatud Sõpruse kino taga paiknev modernistlik kontorihoone, mis jääb stanilistliku Harju tänava poolse fassaadi varju, kuid mille lammutamiseks samuti luba on saadud.

Lide sõnul on inimestel kergem n-ö ilusate fassaadidega hoonetega suhestuda. Modernistlik arhitekuurikeel on nurgelisem, geomeetrilisem, industriaalsem – Lige sõnul inimmõõtmeline mõõde selle juures veidi vähenes. "Hooned muutusid psühholoogilises mõttes natuke jahedamaks ja eks see suuresti ka modernistlikust kunstist mõjutatud arhitektuur mõjub paljudele veidi võõrana siiamaani. Aga see on osa meie moderniseerumise protsessist, ühiskondlikust kogemisest ja nii ruumi- kui visuaalkultuurist," rääkis ta.

"Mina olen tugeval seisukohal, et vanalinnas peaks kajastuma kõikide erinevate ajastute läbilõige arhitektuurist," sõnas Lige ja nentis, kuidas mõnede muinsuskaitsjate ja arhitektuuriajaloolaste sõnul ei sobi vanalinna see, mis tuli peale stalinistlikku arhitektuuri. Lige tõi näiteks Viru tänaval asuva 2000. aastal püstitatud De la Gardie kaubamaja, mis tema sõnul on väga kvaliteetne hoone, kuid mille arhitektuurikeel vanalinna kontekstis võib mõjuda võõrana.

Lige ei nõustu, et hoonete omaaegne funktsioon ja ruumiprogramm teeksid võimatuks nende tänapäevase kasutamise. "Samamoodi võiks öelda, et enamik mõisahooneid ja kirikuid on tänapäevases kontekstis väga ebapraktilised. Iga hoone sünnib oma ajastu kontekstis ja meie ülesanne on püüda kohanduda sellega."

Linnahalli puhul on Lige arvates suurimaks probleemiks hoone omaniku tahte puudumine läbi aastakümnete midagi ette võtta. "Kahjuks ei ole erinevad linnavalitsused saanud aru selle hoone arhitektuursest väärtusest," nentis ta. Lige avaldas lootust, et Eesti demokraatia on piisavalt küps, et suudetaks eristada ideoloogiat arhitektuuri- ja kunstiväärtusest. "Siia on tuldud teadlikult ainult seda hoonet vaatama. Kui Tallinna linn saaks aru selle turismipotentsiaalist, siis see oleks suur investeering tulevikku," arvas Lige.

Linnahall vajaks Lige sõnul täiendavaid tehnilisi uuringuid, et teda oleks võimalik kasutada ka uuel kujul. "Siin oleks vaja, et me kodanikena teeks rohkem häält. Kui see hoone lammutatakse, siis teist sellist mitte kusagil maailmas ei ole ega tule. Kui me buldooserid sinna peale laseme, siis see on igaveseks meie jaoks kadunud," rääkis ta.

Lige ootab inimestelt rohkem erinevate ruumiliste kvaliteetide märkamist. "Ma ei ütle, et iga maja peab kaitsma, vaid isegi kui maitse mõttes mingi hoone ei meeldi, võib olla mingisugune kvaliteet, mis rikastab seda keskkonda, kus me argipäevaselt elame ja toimetame," märkis ta.