Debüüte satub lavastusse kokku mitu. Lisaks Ashilevi auhinnatud tekstile, tegi debüüdi lavastajatöös ka Jörgen Sinka. "Tekst jõudis minuni juba neli aastat tagasi. Toona oli mul ees kandideerimine lavakasse. Otsisin sinna monoloogi ja üks sõbranna soovitas ühte sellest tekstist. See kuidagi imponeeris mulle ja lugesin kogu näidendi läbi. Siis see jäigi minuga kaasas käima. Need probleemid ja kuidas neid lahati, tundus mulle oluline," avas Sinka oma näidendivaliku tagamaid.

"Nüüd kui tekkis võimalus lavastada, tundus loogiline selle teksti juurde tagasi pöörduda," ütles Sinka ning lisas, et tekst resoneerub ka noorte inimestega, kes nende teatritrupis kaasa teevad. "Kordagi ei tekkinud tunnet, et näitlejad mängivad materjali, mis neid ei kõneta," tõdes Sinka Klassikaraadio kultuurisaates "Delta".

Näitejuht Peeter Piiri sõnul on Tartu Üliõpilasteatrit alati huvitanud süsteemse vägivalla analüüs. "Vägivald on olnud algusaegadest peale kunstilises plaanis selle teatri keskseid teemasid. Oleme tahtnud seda alati käsitleda nii individuaalsel kui süsteemsel tasandil," ütles Piiri ja tõi ka välja, et "Nagu poisid vihma käes" on osa teatri nn vägivalla triloogiast.

Ashilevi tekstiga tegi teater Piiri sõnul ka üpris pika sammu psühholoogilise teatri suunas. "Tavaliselt oleme teinud pigem füüsilist ja formalistlikku teatrit," ütles Piiri.

Sinka sõnul oli lavastades oluline mitte jääda kinni sellesse, mida teoses Nartsissimo psühhiaatriahaiglas ravitakse vaid keskenduda just ravile endale. "Need ilmingud ju muutuvad – mida ühiskond peab hälbeks ja mida mitte. Aga probleem on just see olukord, kus ühiskond üritab enda doktriini peale suruda indiviididele, kes justkui loomupäraselt kuhugi lahtrisse ei mahu," selgitas Sinka.

"Nartsissimo on selles loos kujuteldav asutus, kus nö ravitakse mehi. Meestest tehakse mehed. See on äärmuskonservatiivi märg unistus. Aga meie rõhuasetus ei ole just nimelt poliitiline, sest võime kujutada ette olukorda, kus samasugune asutus tehakse näiteks sügaval usklike inimeste jaoks, kus neid nö ravitakse ateistideks," ütles Piiri.

Lavastaja sõnul võiks näidend panna publikut mõtlema, mis on nende inimeste roll selles olukorras. "Selles lavastuses on päris palju viiteid publikule. Publik on kogu asja tahtmatu tunnistaja. /.../ See võiks tõstatada küsimusi, et mis on igapäeva elus see, mida ma saaksin teha või mida mitte teha. Kasvõi grammi võrra seda muutust kelleski esile tuua," ütles Sinka.