Lavastaja sõnul on "Luidrik" eelkõige lugu hoolimisest, vastutustundest ja usaldusest. "Aga ka üksindusest ja hirmudest, mis kaasnevad kõige uuega kohanemisega," ütles Tõnisson.

"Elu ei tohiks karta ega sellele selga keerata. Raskusi tuleb ikka ette. Küsimus on selles, kuidas nendega toime tulla ja ikka iseendaks jääda. Oluline on küsida abi, kui teised ei märka seda meile anda. Samas tuleb ka ise teisi aidata, kui näeme, et midagi on paigast ära! Igaüks meist on omaette universum – iseendasse eksida on kerge," lisas ta.

Näitleja Märten Metsaviir leiab, et kui tema oleks lavastuse sihtgrupi vanuses näinud sellist tükki, siis oleks see arvatavasti väga suurel määral mõjutanud tema arusaama elust, mõtteid ja olemust.

Lavastaja sõnul seob lavastus endas sõna- ja visuaalteatri ning füüsilise teatri elemente. Tähtis roll on nii ruumil, helil, kehadel kui ka liikumisel. "Nii nagu autor seob realistliku poeetilise ning müstilisega, tahan ka lavastuses siduda erinevaid esteetikaid ning mänguvõtmeid," selgitas Tõnisson.

"Minu arvates on liikumine selle tüki pärisosa. Kuidagi eriti koreograafia mõttes see lendamise motiiv. See hingamine, mis on juba prooviprotsessi algusest olnud hästi kohal, seostub väga hästi selle narratiiviga", lisas lavastaja.

"Luidriku" toovad Eesti Draamateatri suures saalis lavale Märten Metsaviir, Markus Luik, Emili Rohumaa, Britta Soll, Tõnis Niinemets/Kristo Viiding, Kersti Heinloo, Christopher Rajaveer, Jüri Tiidus. Lavastuse kunstnik on Marion Undusk, helilooja Kirill Havanski ning koreograaf Olga Privis.

Briti autori David Almondi jutustuse "Luidrik" ("Skellig") ilmumine 1988. aastal kujunes murdepunktiks kirjaniku elus ja karjääris. Raamat sai väga populaarseks ning nüüdseks on "Luidrik" tõlgitud 40 keelde, selle põhjal on loodud film, lavastus ning ooper. Eesti keeles on "Luidrik" raamatuna ilmunud kahel korral, 2000. ja 2020. aastal.