Kultuuriministeerium tahab 250 000 eurot panustada sotsiaalkampaania loomisesse, et tuua tähelepanu Eesti ühiskonna kultuurilisele mitmekesisusele. "Kui riik kultuuri peale mõtleb, siis on see igal juhul positiivne," kommenteeris Veedla, kuid nentis, et ta ei ole täpselt aru saanud, mida kampaania läbiviijalt oodatakse.

"Mulle jäi ennekõike mulje, et kultuurilise mitmekesisuse all mõeldakse seda, et meil Eestis elab eri rahvustest inimesi, kel igaühel on oma rahvuskultuur. Kultuuriline mitmekesisus tähendab teistpidi seda, et meil on muusika ja näitekunst ja filmikunst, toidukultuur ja saunakultuur – et seda "kultuuri" saab päris mitmetele teemadele külge pookida," tõi Veedla välja.

Veedla sõnul on üldse reklaami hetkel raskem teha nii, et see jõuaks iga inimeseni. "See ei olegi peaaegu võimalik, omal ajal oli vähem meediakanaleid, oli palju lihtsam. Igas selles valdkonnas on nii palju kanaleid, et selle 250 000 eest midagi väga palju ei saagi, sest reklaamid maksavad päris korralikult," rääkis Veedla.

"Mõni annab nõu, et pole mõtet mujal kui sotsiaalmeedias teha kampaaniaid. Teisalt on näha, et tele mõjub endiselt väga positiivselt. Teles on ka variandid, kas sa paned raha eest reklaami, mis on hirmuskallis või suudad oma ideed saadetes, mis ei maksa midagi," kirjeldas Veedla.

Veedla märkis, et viimasel ajal on tunda, kuidas printmeedia oma mõju kaotab. "Samas kui sa tahad, et sõnum jõuaks eaka inimeseni, siis see printmeedia nagu töötab. Noore inimeseni sellega kindlasti ei jõua," nentis ta.

Huvitav lugu on olukordadega, kus reklaam võib näiteks mõnele sündmusele hoopis kahjuks tulla, meelitades kohale liialt inimesi ja rikkudes läbi selle asja võlu. "Paljude inimeste jaoks on hirm, et Viru Folgile tuleb viimaks liiga palju rahvast nagu Viljandi Folgil, siis ta kaotab. Näiteks I Land Sound Saaremaal ongi piiratud. Üks aasta käis 5000 inimest ja nad tundsid, et seda on liiga palju ja nüüd nad piiravad oma festivali 3000 inimesega," kirjeldas Veedla.