Külli Taro sõnul jagunevad kultuurielamused tema jaoks skaalale, kus ühes otsas on isiklikud ja igapäevased elamused, nagu raamatute lugemine ning teises otsas pidulikud ooperi- ja balletietenduste külastused.  

"See, mis meid igapäevaselt toidab, on ilukirjandus eesti autoritelt. Ja minu jaoks on aastate peale jätnud sügava elamuse Viivi Luige "Varjuteater". Ühelt poolt on see justnagu reisiraamat, raamat Roomas elamisest. Aga see raamat on väga mitmekihiline, nii nagu Rooma isegi, kus erinevad ajastud on üheaegselt koos. Nii on selles raamatus üheaegselt juttu teisest riigist, kultuurist, teistsugustest inimestest, aga teistpidi on see ka väga lummav jutustus. Ja midagi pole teha, kui luuletaja kirjutab proosat, siis see keel on lihtsalt nii nauditav," rääkis Taro ning lisas, et lisaks sisemisele ilule on "Varjuteatri" väljaanne ka väga ilusas köites. 

Pidulikest kultuurielamustest tõi Taro esile balleti. "Ballett on midagi sellist, mis püüdleb täiuslikkuse poole. Minu kunagine õpetaja Laine Mägi ütles väga hästi, kuidas eristada harrastuskunsti ja professionaalset kunsti. Vahe on selles, et harrastuskunsti teha on lõbus, aga seda vaadata võib-olla ei ole alati nii suur nauding. Aga professionaalset kunsti teha on raske ja valus, see nõuab pingutust, aga vaadata on seda kerge. Ballett on hea näide sellest," ütles Taro ja soovitas Estonia mängukavas olevat balletti "Anna Karenina".

"Balletis ei ole ju oluline ainult tantsimine – hea tantsija on ühtviisi ka näitleja. Ta peab kehaga edasi andma kõike seda, mida me muidu loeme sõnadega. See, kuidas ta suudab klassikalise balleti reeglites ja vaimustavas koreograafias seda lugu jutustada, seda tasub vaadata."