Lavastus "Rocco ja tema vennad" põhineb Itaalia filmirežissööri Luchino Visconti 1960. aastal esilinastunud filmil, mis filmikriitiku David Sterritti kohaselt tsensuurile palju pahameelt valmistas. Nimelt kujutati linateoses jõhkrat vägivalda ja vägistamist. Brutaalsus on säilinud ka Endla teatri lavastuses, vahel on lausa ebameeldiv lavale vaadata. Endlas saab näha nii ühe perekonna allakäiku kui ka efektset rusikavõitlust. 

"Rocco ja tema vennad" kommenteerib 1950. aastate Itaalia majanduslikku ja poliitilist olukorda. Täpsemalt põrkusid tollal maalt linna kolinud ning linnas elavate inimeste maailmavaated. Visconti loo järgi oli linna saabunutel raske suurlinna eluga kohaneda ning seetõttu satuti kergesti valele teele. Rocco perekond kolib maalt linna, neil on suurlinna suhtes kõrged ootused, sest ühel pereliikmel läheb seal kuuldavasti hästi. Linn, mida unistustes ilustati, kujutab aga ebainimlikku maailma, kus igaüks peab enda eest väljas olema.

Lavastust vaadates tekib inimlik küsimus: millest tegelaste allakäik algab? Nils Mattias Steinbergi mängitud Rocco puhul on pilt selge. Kui Rocco linna saabub, on ta naiivne ja heasüdamlik noormees, kes soovib oma perekonnale head. Pärast traumaatilisi kogemusi, mis on seotud tema venna Simone'iga, noormehe eluväärtused muutuvad. Ta muutub jõulisemaks ning surub vajadusel pisarad alla. Steinberg teeb usutava rolli, Rocco kasvamislugu on väga valus vaadata. 

Fatme Helge Leevaldi kehastatud Nadia elukogemus tehakse publikule samuti veenvalt selgeks. Nadia kõneleb oma esimesest seksuaalvahekorrast, mida ta varateismeeas koges. Naisest sai prostituut, kuna tal polnud muud võimalust kodust minema saamiseks. Nadia keerab temaga juhtunu naljaks, kuid nali on väga kramplik. Leevaldi rollisooritus on jõuline, sest tegelasele on võimalik kaasa tunda. Nadia jääb ka lavastuse kõige traagilisemaks tegelaseks. 

Pääru Oja mängitud Simone'iga on lugu keerulisem. Simone tuleb perega Milanosse, ta toetab ema ning armastab vendi, kuid tegelane teeb hetkega kannapöörde. Ta hakkab naistega flirtima, varastab, muutub agressiivseks, jääb kahtlastele tüüpidele võlgu ning satub Nadiaga ebatervesse suhtesse. Kuigi Pääru Oja on suurepärases vormis, tema silmis peegeldub raev ning ta mõjub oma äkilisuses hirmuäratavalt, ei ole võimalik tegelasele kaasa tunda. Nimelt jääb mõistetamatuks, kuidas Simeone jõuab loo jooksul punktist A punkti B.

Kui lugeda "Rocco ja tema vendade" filmistsenaariumi, mis 1962. aastal Loomingu Raamatukogus ilmus, saab selgeks, et Simone on õnnetu tegelane, kes pole eluga rahul ja proovib oma rahulolematust raha ja armastusega leevendada. Kaili Viidase lavastuses tehakse vihjeid, et Pääru Oja tegelane tegeleks pigem "glamuurse" poksi kui lumelükkamisega, kuid need vihjed tegelaskuju väga ei ava. Simeone jääb laval kaugeks ning tema mõttemaailm saab selgemaks hoopis filmistsenaariumit ja Aleksander Kurtna järelsõna lugedes. 

Kaili Viidase lavastus on pigem filmilik, uuslavastuses näeb erinevaid videolahendusi ning kuuleb võimsat muusikat. Lavastuse intensiivsemateks stseenideks jäävad aga poksistseenid, mis löövad pulsi lakke.  Ka teises vaatuses leidub õõvastavaid hetki, mida ei hakka siinkohal kellegi jaoks ära rikkuma.

Lavastuses jääb aga puudu fookusest, tempo oleks justkui paigast ära. Tükati nagu kiirustatakse, mõned stseenid jäävad kestma. Uuslavastuse teises pooles on aeglaselt kulgemist rohkem, esimeses vaatuses vähem. Võib-olla jäädi liiga kinni loo filmilikkusesse, kõik videolahendused narratiivi lähemale ei toonud. 

Küll aga esitatakse "Rocco ja tema vendade" lõpus vajalik küsimus: kas sellistel vastutulelikel ja heatahtlikel inimestel nagu Rocco, on enam ühiskonnas kohta? 21. sajandilgi rõhutame edu olulisust, aga tegelikult peaks ehk mõtlema inimestele ja nende heaolule. Nagu vaimse tervise uuringud näitavad: murrab edu saavutamise soov nii mõnegi eestlase.