"Jõudsin Houellebecqiga lõpule. See "Häving"," ütles üks mu kirjandusmaailmaga sina peal olev sõber ja jäi mõtlikult enese ette kaugusse vaatama. Ta ootamatu avaldus ja sellele järgnenud ilme olid ehmatavad. "Mis seal siis oli?" küsisin põnevil ja veidi murelikult, sest olin just ise 483 lehekülje paksuse romaani lugemisega alustanud. "No ikka läheb väga hulluks," nentis ta tõsiselt ja napisõnaliselt. Ta ei valetanud, sest mis võib veel olla hullem kui ühe maailma lõppemine, millega harjunud oled, ja seejärel ees haigutav tundmatuse kuristik.

Houellebecq vormib kirjandusse tänapäeva inimese hirmud, tema nõrkused ja ihad, kokkulepetel rajaneva heaoluühiskonna hapruse ning ajaloo lõpu motiivi, millega on mängitud Oswald Spengleri aegadest peale. "Meie tsivilisatsioon pole enam võimeline ise oma probleeme lahendama," ütleb Cixin Liu ulmeromaani "Kolme keha probleem" üks tegelasi, insener Ye, kes eelistab siinse tsivilisatsiooni ummikut lahendada maaväliste jõududega.

Netflixis saada olev telesari "Kolme keha probleem" (David Benioff & D. B. Weiss & Alexander Woo, 2024) läheks justkui serva pidi kokku Houellebecqi maalitud pildiga Õhtumaa tsivilisatsiooni ees ootavast katastroofist. Nii Liu kui ka Houellebecq hoiatavad korporatiivkapitalismi ärahellitatud kasvandikku olukorra eest, kus lainetena saabuvad kontrollimatud kriisid ja kätteõpitud abitus koos sisseharjunud mugavusega ei võimalda neile adekvaatselt reageerida.

Seal, kus Liu vaatab tähtede poole, suunab Houellebecq pilgu peeglisse. Vastu vaatab paratamatult vananev keskiga ületav valgenahaline mees, hukka määratud oma pisikestes ihades, võimujanus ja tähelepanuvajaduses. See ei tähendaks midagi, kui ta ei domineeriks, kuid paraku on selle valgenahalise väikese riigiametniku või siis jõuka töösturi käes ka teiste tubade võtmed selles ühiskondlikus korralduses, tema otsustab, kes läheb kuhu ja kes teeb mida. Ja muidugi ta teeb neid otsuseid läbi iseenda, "väsinud pilguga väikene ametnik" (Hando Runnel) nagu ta on.

Houellebecq tuletab meile meelde, et me pole põrmugi paremad ja selles seisneb ka "Hävingu" aktuaalsus. Teos näitab arenenud lääne ühiskonna ebakindlust läbi üksikisiku egoismi, seda rõhutab ka sisuline võte isikliku traagika kõikehõlmavast ja -peitvast jõust. 

Ühiskondlikus plaanis visandab Houellebecq pildi lähitulevikust, kus teostumas on mitmed praegu alles arenemas olevad demokraatiavaenulikud protsessid ja ".. kogu Euroopast on saanud kauge, vananev, depressiivne ja veidi naeruväärne USA provints". See on äratuntav, aga samas ka võõristust tekitav, sest keegi ei sooviks, et meid ootaks lähitulevikus ees just sellised sündmused nagu Houellebecq seda läbi Prantsusmaa poliitilise eliidi näitab.

Siin justkui polekski kohta spekulatsioonideks, Houellebecq on konkreetne ja faktitruu isegi kõige kohutavamate arengute kujutamisel. Lugeja läheb sellega kaasa, haarates magusa nostalgilise alatooniga düstoopia mõrudust lehekülg lehekülje järel, sest Houellebecq oskab kirjutada põnevalt. Poliitpõnevik ristub psühholoogilis-filosoofilise isikukäsitlusega, millel nostalgiline ja ka romantiline alatoon.

Houellebecqil pole aga miski nii lihtne nagu esmapilgul paistab – poliitiliste protsesside taga on kaugele ulatuvad vandenõud ning tunnete taga tõrjutud ihad. Houellebecq seab küsimärgi ka romaani armastusliinidele – kuivõrd on need osa mingist võimuhaaramisskeemist ja kuivõrd tõrjutud ihade väljendus, mis lihtsalt ootas oma aega?

"Hävingus" on elukogemusest kantud pessimismi ja sarkasmi, aga ka peidetud lootust, sest lõpuks on igaüks vastutav ainult iseenda eest ja nagu Houellebecq tõdeb "..kuulub su elu neile, kes sind armastavad". See ongi "ühe keha probleem", millest Houellebecq kirjutab, see on päikesesüsteem, mille ainukeseks täheks oled sa ise ja see ongi kõige hirmutavam väljavaade.

Triinu Tamme tõlge tagab sujuva lugemisprotsessi, nii et arusaamatuks ei jää ka kõige keerukamad mõttekonstruktsioonid, mida Houellebecqil kahtlemata jagub.