Õnnepalu avaldas lootust, et tekstid ja muusika astuvad kontserdil omavahel dialoogi. "Milline see dialoog saab olema, ega me seda ette ei tea. Juba see ajaline vahe on tegelikult väga suur. Bachi muusika on ikkagi mitusada aastat tagasi kirjutatud, see on sellise traditsiooniga, me kõik teda tunneme ja teame. See on nagu üks teine perspektiiv, mis sealt avaneb, selline lõpmatus. Aga minu salmid, need on kuidagi siin ja praegu, hiljaaegu sündinud ja see on hoopis teine asi," tõdes kirjanik.

Ta kinnitas ka, et on Bachiga tuttav olnud maast madalast. "Mitte ehk päris titest peale, aga ta oli üks esimesi klassikalisi heliloojaid, keda ma teadlikult kuulasin. Arvan, et see oli keskkoolis. Bachi muusikas on korrastatust, samas hoogu ja ma ütleksin, et mingit lõputut optimismi."

Kirjaniku sõnul on kontserdid väga head ja olulised. "See on veel üks väheseid kohti, kus inimene istub vaikselt ja kuulab. Sa oled sunnitud telefoni ära panema, see on küll kohutav piin ja vägivald ja valu, aga kui sa sellest valust läbi tuled, siis see võib olla täiesti teraapiline," tõdes ta ja lisas, et eesootavad kontserdid tekitavad temas ärevust. 

"Mida lähemale see jõuab, seda hirmsam see ausalt öelda tundub. Eks ettepanekute tegijad on ju kavalad, nad teevad need ettepanekud pool aastat või aasta aega varem ja siis see tundub kõik nii kaugel ja siis mõtled, et küll saab ja kas seda üldse tuleb... aga siis, kui see aeg hakkabki kätte jõudma ja siis saad aru, et nüüd see tuleb ikkagi ära teha. Tegelikult on see kõik muidugi huvitav ja ma olen tänulik selle võimaluse eest, aga see ei takista mul ikkagi ka hirmu tundmast."