"Ma olen pikalt olnud keskkonnaalase disani ja keskkonnaprobleemide info sees ning ühtlasi olen ka õppejõud EKA-s. Tihtipeale kohtan tudengeid, kes ütlevad, et nad ei taha midagi luua, nad ei taha uut objekti teha ja ma olen ise maadelnud samade küsimustega – ka mulle tundub, et asju ei ole enam maailma juurde vaja. Tekkis küsimus, kuidas panustada üldse disainimaailma ilma otseselt uusi asju juurde tootmata. Läbi nende otsingute jõudsin nähtava parandamise juurde," rääkis Konovalov, kes pühendas parandamise temaatikale ka oma doktoritöö. 

"Ma arvan, et ma olen oma doktoritööd tehes ja samal ajal praktilisi oskusi edasi andes väga-väga mitmes rollis. Tehniliselt ei ole ju sokikanna parandamises mitte midagi uut, seda tehes olen lihtsalt käsitööline või käsitöömeister. Aga samal ajal olen ka uurija ning uurin, kuidas parandamine võimaldab meil luua kestvaid suhteid esemetega. Sest ka väga vastupidavad esemed ei pruugi meie kodus väga kaua olla, me võime need ära visata lihtsalt sellepärast, et need ei meeldi meile enam ehk neil puudub emotsionaalne kestlikkus. Üks mu töö fookus on ka sellel, kuidas luua seda emotsionaalset kestlikkust," selgitas ta. 

Konovalov viib läbi erinevaid töötube, kus õpetab Jaapani kintsugi tehnikast inspireeritud nähtavat parandamist. "Soovin seista vastu ühekordse kasutamise ideele. Nähtava parandamise juures see enda käte puudutus või see lisakiht, mis me oleme teinud, muudab meid selle objekti kaasautoriteks. Selle taga on filosoofia, et asjad ei ole kunagi valmis, nad on kas teel millegi poole või arenemas ei-millekski," rääkis disainer ning lisas, et paljude inimeste jaoks seostub parandamine veel vaesuse häbimärgiga. "Minu meelest see pigem näitab hingelist rikkust, ma valin parandamise teadlikult."