Aprilli lõpus esietendus Ugala teatris Läti noorema põlvkonna draamakirjaniku Jānis Balodise näidend "Metsavend", mis põhineb baltikumi viimase metsavenna Jānis Pīnupsi elusündmustel.

Lavastaja Tanel Jonas märkis Klassikaraadio saates "Delta", et lavastust näinud publik on lavatüki väga hästi vastu võtnud. "Mul on tunne, et kuigi tegemist on Läti looga, oleme ikkagi üsna tihedalt läbi põimunud – naabrite asi, eksole. Näidendi teema ja ka lavastamise vorm on meie publikule arusaadav. See tekitab äratundmist, rõõmu ja liigutust."

Lavastaja hinnangul kõnnib Balodise näidend traagilise ja koomilise piiril. "Väga naljakad ja grotsksed stseenid on kõrvuti ülipingestatud ning psühholoogiliselt väga sügavate liigutavate stseenidega selle peategelase pereelus," tõstis ta loolt katteloori.

Jonas selgitas, et lavastust luues püüti lähtuda sellest, kuidas paistab maailm inimesele, kes on 51 aastat peidus elanud. "Ta läks peitu aastal 1944, välja tuli 1995 – 51 aastat. Kui te nüüd kujutate ette, et keegi läks esimese Eesti vabariigi ajal peitu ja tuli välja keset kõige jõhkramat kauboikapitalismi, siis see vahe pidi väga groteskne olema," arutles ta.

Kuigi ka Eesti kirjanikud on metsavendadest kirjutanud, köitis Jonast just Jānis Pīnupsi loo markantsus. "Meil on küll väga huvitavaid tegelasi, kes on ka metsavennad olnud ja ennast varjanud, aga sellist saagat meil ette näidata ei ole," tõdes ta.

Balodise näidendini jõudis lavastaja juhuslikult. "See tekst jõudis minuni sisuliselt nädal pärast "Meie klassi" esietendust. Ma lugesin selle läbi ja kuna teema moodustas mõttelise silla, aga vorm on hoopis teistsugune, sain kohe aru, et tahan sel teemal veel rääkida, lihtsalt see vorm toetab üht teistsugust lavastust ja see oli kuidagi hästi paeluv mõte. Peale selle oli mul kuidagi keeruline Ugalast lahti lasta, tahtsin hirmsasti nende inimestega veel koos töötada," rääkis ta, kust sündis otsus "Metsavend" lavale tuua.

Värskesse lavastusse on peidetud kaks lugu: lavastaja, kes otsib endale kangelast, lugu, ning metsavenna lugu. "See lavastaja omab teatavat sarnasust minu endaga. Tema nimi on Daniel Joona ja ta on hiljuti lavastanud Ugala teatris lavastuse "Klassikaaslased". See tegelane seikleb paralleelselt peategelase Jānisega. Ta üritab otsida tema loost midagi sellist, mis aitaks tal oma loomingulise teega edasi minna."

Kaht peategelast, Danieli ja Jānist, liidab uskumine võimalikku paremasse tulevikku. "Mõlemad on selles juures natukene eskapistid – sellised, kes on valmis peitu minema – Jānis omal kombel, Daniel Joona omal kombel –, sest ümbritsev maailm tundub groteskne, veider ja kummaline, aga samas armas," märkis Jonas.

"Metsavennaga" julgustab lavastaja vaatajaid oma elu elama ning mitte kartma seda, mis jääb harjumuspärastest piiridest välja. "Oma mugavustsoonist välja astumine võib olla hirmutav ja keeruline, aga sellest hirmust tuleks niimoodi üle saada, et elu ei jääks elamata ja lõpus ei jääks kahetsusi," usub ta.

Alates möödunud sügisest seilab Tanel Jonas vabakutselise lavastaja merel. Mees nentis, et kuigi vabakutselise elu ei ole alati kõige kindlam, ei ole tal selle ees suuri hirme.

"Lavastajana oled ikkagi nii hea, kui hea su viimane lavastus on. Sellest sõltub, kas sind kutsutakse kuhugi lavastama, kui palju sind kutsutakse või kui palju sul on võimalusi oma loomingulist teed käia ja oma lugusid jutustada," tõdes ta. "Oluline on laulda oma laulu, jutustada oma lugusid – kui see inimestele korda läheb, on sul vabakutselisena Eestis igasuguseid võimalusi."

Ta leiab, et igasugune looming, mis on tehtud täie südamega, ei ole kunagi mugavustsoonis toimetamine. "Need küsimused ja see, millega selliste lavastuste puhul tegelema peab, on alati seotud enda ja trupi ajamisega kuhugi, kus veel käinud ei ole, muidu ei sünni midagi. Sedasorti loominguline tegevus ei ole kerge või mugav toimetamine, aga samas kui see õnnestub, on see väga suurt rõõmu ja helgust pakkuv," rääkis Jonas