Elame ärevatel aegadel ja võitlus kurjuse vastu on paraku sama aktuaalne, kui see oli 1940ndatel. Mida sinu arvates võiks Jānis Pīnupsi loost õppida?

Need olukorrad ei ole võrreldavad. Me elame ärevas maailmas, aga kõrvutades sellega, mis terves Euroopas 1940ndatel juhtus, elame hetkel siiski luksuses. Kuigi mingid sarnased jooned on praegu tõesti õhus. Lisaks Pīnupsi loole oli Jānis Balodise jaoks üheks näidendi algtõukeks Saksamaal püstitatud ausammas desertööridele. Me otsime elus kangelasi, kes on teinud suuri ja võimsaid tegusid ja on sellega teistele eeskujuks. Aga äkki me peaksime selle kõrval otsima edulugusid ka inimestest, kelle kangelasteoks on otsus mitte minna ümbritseva hullusega kaasa.

Mart Laar on oma raamatus "Metsavennad. Relvastatud vastupanu Eestis Teise maailmasõja järel" öelnud, et me pole senini kokku leppinud, keda metsavennaks lugeda, keda mitte. Ühtede jaoks on metsavend rahvuskangelasest iseseisvusvõitleja, teiste jaoks isekas röövel. Ühiskondlikult on ootus, et tuleb valida pool, kus üks välistab teise. Kuidas paneb "Metsavend" kangelaslikkust ümber hindama ja mismoodi võib olla passiivsus omaette väärtus?

Meie kujutlus on, et kangelane on inimene, kes on teinud rasketes oludes midagi ebainimlikult keerulist ja ennastsalgavat. Aga me ei mõtle kunagi sellele, et ka loobumine ja kõrvale astumine võib olla omal moel kangelastegu. Meid ümbritsev maailm on edulugudekeskne – iga asi on järjest suurem ja võimsam. Võib-olla oleks vahepeal tarvis ka teistsuguseid lugusid.

Eks iga inimene teeb oma otsused lähtuvalt sisemisest sunnist või tõest. Selle vastu ei saa. Ei ole mõtet sundida ennast kõigest hingest poolt valima. Poole valimine ei tähenda automaatselt, et ühe seisukoha poolt olles olen ma teise vastu. See polaarsus kujuneb välja inimeste vahel. Kui näidendi peategelane valis iseenda, mitte vastupanu, kas see tähendas automaatselt seda, et ta oli millegi vastu? See võis, aga ei pruukinud seda tähendada.

Muidugi, mõeldes hetkel Eesti ühiskonnas toimuvale, on see ka libe tee. Kurjuse vastu ei tohi jääda passiivseks. Samas ei pruugi sinus olla ainest, et mingi idiootsuse vastu aktiivselt võidelda, mistõttu pool võitu on juba sirgeselgne otsus, et ma ei ole nõus seda kõike kaasa tegema. Kuigi tihtipeale unustatakse sellised inimesed ära.

Mõeldes sinu eelmise Ugalas tehtud lavastuse "Meie klass" peale, võiks rääkida sarnasustest või erinevustest ajastukonteksti tõlgendamisel, aga tähtsaimana tooksin välja oskuse inimtraagika kõrval mitte ära unustada huumorit. Balodise näidendis on eriline roll just naljal. Milles seisneb sinu jaoks "Metsavenna" koomilisus? Või miks on oskus naerda nii tähtis?

Proovides olemegi tegelenud küsimusega, kuidas seda grotesksust täpselt tabada. Minu jaoks algab kõik situatsioonist. Kui üks inimene on kümneid aastaid veetnud isolatsioonis ja astub seejärel maailma, tekib küsimus, millisena ta muutunud maailma tajub. Arvan, et see võõristus on groteskne ja ma väga loodan, et sealt tuleb ka huumor välja. Samas on see olukord rohkem tunnetuslik, mitte lõpuni sõnastatav või analüüsitav.

Ma mäletan väga hästi kunagisel Maroko külastusel tekkinud esmamuljet. Kuigi tegemist on võrdlemisi liberaalse ja lääneliku islamiriigiga, tekkis kogu sealse melu keskel tunne, et isegi kui ma väga tahan, ei ole mul võimalik kõigega kaasa minna, kuna mängureeglid on niivõrd võõrad. Kujutan ette, et mingites olukordades võis minu käitumine kõrvaltvaatajale päris koomiline olla.

See on sinu esimene töö Ugalas pärast loomingulise juhi kohalt lahkumist. Lavastuse kontekstis on sinu nime asemel kasutatud kirjeldust "keskealine loomingulises kriisis lavastaja". Kuidas sa pärast poolt aastat vabakutselisena näed teatris enda rolli looja ja lavastajana?

Natuke vara küsid seda. Eks see nimetus "keskealine loomingulises kriisis lavastaja" oli antud tükist lähtuv paisutus. Seda rolli mängib laval Oskar Punga. Aga muidugi on selge, et mu elus on teistsugune periood, kus ma otsin mingisuguseid uusi teid ja lähenemisi. Ühest küljest teatav vabadus ning sellega kaasnev surve olla terav ja asjadega kaasas. Kui enne tundsin vastutust eelkõige trupi, teatri ja publiku ees, siis nüüd on selle kõrvale kerkinud vastutus enda ees.

"Metsavend" on muuhulgas unistuste purunemise lugu. Mille peale võiksid vaatajad pärast lavastuse nägemist mõelda?

Mis on see mull, kuhu me inimestena põgeneme ega julge väljuda. Võib-olla oleks aeg-ajalt kasulik seda mulli lõhkuda ja mitte karta elu. See on lavastus, kuidas inimene sulgeb ennast kuhugi ega julge enam välja tulla, sest ümbritsev tundub hirmutav. See on paljuski tänapäeva inimeste lugu. Ma tahaksin, et inimestel ei oleks hirmu elu ees ja nad ei peaks elu lõpus midagi kahetsema. Nad võiksid mõelda, kus ma oma eluga olen, kas ma olen sellega rahul või ma peaksin mingi muutuse tegema.