Sagrada Familia juures töötamist peab Tsedenova küll oluliseks, aga konserveerimise vaatevinklist on tal olnud ka huvitavamaid väljakutseid. "Ma olen töötanud ka keskaegse klaasiga, millel on päris huvitavad probleemid. Uue vitraaži tegemine on lihtne, aga vana klaasi puhul pead sa väga loovalt mõtlema, kuidas läheneda, mida teha, ja ausalt öeldes mulle meeldib see rohkem," tunnistas ta ning lisas, et restaureerimise valdkonna juures köitis teda just loomingulise ja käelise tegevuse ühildamise võimalus. 

Suurima enda töölauale jõudnud erialase väljakutsena tõi Tsedenova esile rahe poolt purustatud klaasi. "Need rahetükid võisid olla umbes munasuurused ja see klaasi oli ikka hästi-hästi katki. Ma sain ikka väga palju liimida," jagas ta. 

Eestisse tagasi restauraator ei kipu, sest erialast tööd oleks siin raske teha. "Eestis ei ole vitraaže. Sellist asja nagu keskaegne vitraaž, mis on endiselt enda originaalses asukohas, ei ole Eestis olemas. On küll Pirita kloostri vitraažid, aga need on arheoloogilised, ehk siis lihtsalt klaasikillud, mis on mullast välja kaevatud," tõdes ta ning lisas, et tema eriala saab päriselt õppida ainult praktika käigus.

"Ülikoolist tulin ma välja ikka rohkem teoreetiliste teadmistega. Päriselt saad seda õppida ainult siis, kui objekt sinu käest läbi käib. Kui sa näed, et sul on klaas, mis on 30 tükiks ja korrudeerunud – kuidas sa seda kokku paned? Seda ei ole võimalik omandada teisiti, kui ainult ise läbi tehes."

Hapra materjaliga töötades juhtub muidugi ka õnnetusi. "Tegijal ikka juhtub. Kui keegi ütleb, et ma olen töötanud klaasiga 20 aastat ja mul ei ole mitte kordagi mitte midagi katki läinud, siis see inimene tõenäoliselt töötab administraatorina. Me kõik oleme inimesed ja ikka juhtub. Ja hea asi on see, et me spetsialiseerume siin klaasi parandamisele. Nii et kui midagi läheb katki, siis me teame, kuidas seda parandada," muheles ta.