Indrek Allmann: vähe pole mitte haljastust, vaid haljastuse kvaliteeti
Arhitekt Indrek Allmann sõnas, et linnahaljastuse mure aitaks lahendada see, kui otsustataks ära, kus algab valglinnastunud linnades maa ja kus linn. Maastikuarhitekt Merle Karro Kalberg lisas, et kui lasta vahelduseks loodusel linnas vohada, siis saame täpsemini aru ka murekohtadest.
"Kui räägime, et "teeme rohkem haljastust", siis me võime ju kohe metsa ära minna. Kui teeme sellist veneetsialikku linna, kus haljastust üldse polegi, siis on sellel teised hädad – kuumasaared, vihmavee ärastus ja kõik sellised teemad, mida ka Tallinnas aeg-ajalt näeme," selgitas arhitekt ja linnaplaneerija Indrek Allmann.
"Seetõttu on oluline teadusel tugineva mõistliku tasakaalu otsimine," lisas Allmann.
Maastikuarhitekt Merle Karro Kalberg ei näe ehitiste ja linnaruumi tiheduse ning haljastuse vahel konflikti, vaid loodab sünergiale. "Tegelikult on võimalik, et tihe linn ja roheline linn saavad väga hästi koos eksisteerida. Selleks peame aru saama, et iga ruutsentimeeter on oluline. Kõik kiviplaadipraod ja tänava-äärsed on vaja haljastada selleks, et meil endal oleks siin linnas mõnus olla," rääkis Kalberg "Vikerhommiku" stuudios.
"Ma ei näe siin konflikti. Linn ju ongi inimese elupaik ja on võimalik luua mõnus elupaik, kus meil kõigil oleks tore olla," lisas ta.
Maastikuarhitektina rõõmustab Kalbergi, et roheteemad on aina enam poliitika ja linna arengu keskmesse jõudmas. "Kui vaatame näiteks linna kaasava eelarve hääletustele, siis väga palju küsitaksegi minimetsasid, rohelisi oaase, niitusid ja kõik see väljendab, mida linlased tahavad ning see jõuab ka aina enam poliitikute lauale. Saame aru, et me ei saa enam niimoodi jätkata nagu seni – asfalteerides, betoneerides, vaid peame tasakaalu otsima," rääkis Kalberg.
Ebakvaliteetne haljastus
Allmann leidis, et kipub loodus meie linnades palju võimutsema. "Tegelikult on linnastute häda see, et me valglinnastume ja oleme väga vähe rääkinud sellest, mis linn üldse on. Sealhulgas ka sellest, mida tähendab linnas elamine ja mis on linnas elamise võlud. Tegelikult näitavad uuringud, et linn saab alguse teatud elanikkonna tihedusest. On see siis Tallinn, Viljandi või Tartu – linn tekib seal, kus inimesed on mõistlikult koos ja nende vahel tekib sünergia," rääkis Allmann.
"Inimtihedusest peaks tulenema ka hoonestikutihedus. Kui vaatame Eesti linnu, siis võime öelda, et meie linnade keskosad pole teise maailmasõja haavadest siiamaani paranenud. Näeme seda igal pool, see väljendub suhteliselt arusaamatu ruumi-iseloomuga parkides. Nii et mina arvan, et meil ei ole mitte vähe haljastust, vaid vähe haljastuse kvaliteeti, mis hõlmab ka haljastuse mitmekesisust," sõnas Allmann.
Valglinnastumine teeb Allmanni sõnul linnade ülalpidamise ka väga kalliks, kui näiteks põldude peale ehitatud kortermajadeni on vaja ehitada teid. "Meil tuleks ära otsustada, kus meil on linn ja kus on maa. Linnas käituda linnareeglite järgi, mille hulgas on ka sidusate rohealade loomine," tõdes Allmann.
"Rattateed ei pea olema ainult väikeste ribadena magistraalide servas, vaid need võiks kulgeda ühest linnaosast teise ka läbi rohealade. Väga sooviks, et sellised linnaplaneeringulised terviklahendused hakkaksid lõpuks ometi tekkima," lisas Allmann.
Kureeritud minnalaskmine
Kuigi Kalberg nõustub, et tarvis on mitmekülgset haljastus, siis ei leidnud ta, et loodus Eesti linnades vohaks. "Kindlasti on probleem see, et linnad valguvad linnu ümbritsevatele põldudele ja metsadele, mis hävitab ühtlasi ka loodust linna ümber. Kui vaatame kõiki parke, mis Eesti linnades on, siis majade katustelt võivad nad ju rohelised tunduda, aga inimtasandilt võib öelda, et tegu on rohelise kõrbega," rääkis Kalberg.
"Armastame kohutavalt kontrollida seda rohelust, mis meil linnas on. Me ei lase sel niimoodi vohada, nagu oleks vaja selles, et linn oleks roheline ja linna jalajälg oleks väike. On välja arvutatud, et linnad võtavad maakera pindalast umbes kolm protsenti, aga kasutavad 70 protsenti kogu toodetavast energiast. Kliima- ja energiakriisi tohuvabohule paremini vastu pidamiseks, peaks ka linnad rohelisemaks muutuma," rääkis Kalberg ning lisas, et üks variant selleks ongi haljastus.
"Kui võtame pügatud muru, mida ehk korra nädalas nühitakse või isegi tihedamini, siis seal jäävad ellu väga vähesed taimed ja muru mitte kuidagi ei voha. See tingib omakorda selle, et maapind muru all on kehvem. Kui praegusest kuumalainest väljume ja äkkvihmadeni jõuame, siis ei võta pinnas ka vihmasid vastu. Tulemuseks on tulvaveed. Kõike seda tuleb vaadata komplektis ja lasta loodusel rohkem vohada," selgitas Kalberg.
Tasakaal äärmuste vahel
Kalberg leidis, et kui me praegu oleme olnud maksimaalse niitmise äärmuses, siis tasakaaluni jõudmiseks tulekski ehk teises äärmuses ära käia.
"Eesti linnades puuduvad haljastuse arengukavad. Haljastust ja rohelust peaks vaatama võrdselt linnatranspordi või hoonestusega. Kuna meil sellised arengukavasid ei ole, kus võetaks ette ja mõeldaks läbi kõik linna rohealad, mis sobiks kõigile, kust leiaks nii roosipõõsaid kui nõgeseid, siis ei ole ka investeeringuplaane haljasalade arendamiseks," sõnas Kalberg ning lisas, et üks võimalus olekski vaadata, mis minnalaskmise järel saab.
"Sealt edasi hakata vaikselt iga aasta vaatama, millised taimed kasvanud on, kus on vaja niita rohkem, kus on vaja midagi juurde panna, kus on vaja linna ökosüsteeme taastada, kus on vaja teha uusi ökosüsteeme," selgitas Kalberg.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: "Vikerhommik", intervjueerisid Kirke Ert ja Taavi Libe