On teatud teemad, mille esinemine raamatutes, filmides või muus meedias tekitab minus keerulise, kõhtu kriipiva tunde. 2023. aastal eesti lugejateni jõudnud Annie Ernaux' "Kohas" neist puudust ei ole. "Koht" on kohati isegi pihtimusena mõjuv jutustus autori lapsepõlvest ning tema vanemate, peamiselt isa noorusajast. Lakoonilises ("argises", nagu ütleb ta ise) keeles antakse edasi pereelu ja mõtteid noore Annie peas, mille taustal rullub lahti lugu. Läbi valusa nostalgialoori paistavad tülid, rõõmud ja traagika – ning see, kuidas seda kõike mõjutab ja saadab soov kuuluda kättesaamatuna näivasse bourgeoisie'sse.

Ernaux' nimi võib olla paljudele tuttav, sest tegemist on 2022. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaadiga. Kuna ka selle raamatu keskmes on mälestused, ei tohiks tulla üllatusena, miks talle selline tunnustus omistati: "julguse ja teravuse eest isikliku mälu ja selle kollektiivsete piirangute paljastamisel", nagu saab lugeda tagakaanelt. Suurel määral see "Kohas" ka kajastub.

Raamatus on nii hingeelu puudutavaid teemasid kui ka ühiskondlikke tähelepanekuid ja seaduspärade kirjeldusi, ning mõlema mõistmiseks on kõigepealt vaja selgust, mida täpselt kujutab endast autori jaoks kodanlasmaailm ehk bourgeoisie. See on teatav sotsiaalne grupp (või isegi auväärt staatus), kuhu kuuluvad inimesed, kes on targad, haritud, maitsekad; neid eraldab teistest nähtamatu ja raskestimääratletav piir, mis ometigi on väga kindel, ja mingil põhjusel on inimesele otsa vaadates enesestmõistetav, kas ta on osa sellest maailmast või mitte. Vastandiks tuuakse töölisklass, lihtrahvas – matsid –, kes on küll ühiskonnale vajalikud, kuid kes maailma asjadest "aru ei saa" ning end üleval pidada ei oska. Kuna kõiki inimesi saab liigitada kas esimeste või teiste hulka, on tõeline kodanlane olla sedavõrd olulisem, ning kindlasti on see miski, mille nimel tuleb pidevalt pingutada – umbes sellise kreedo järgi elasid Ernaux' vanemad.

"Koht" on kirjutatud autori isa mälestuseks, kes suri 1967. aastal, kui Annie parasjagu oma vanematekodus viibis. Ta kirjeldab isa surma emotsioonitult, neutraalselt, ning räägib, kuidas selle sündmuse valguses hakkas tema abikaasa paistma talle võõrana. Isaga polnud Ernaux küll kuigi lähedane, kuid side nende vahel oli kohutavalt isiklik. Nende pere oli kui teisest maailmast. Vaatamata sellele, et nad bourgeoisie'sse kuulumise nimel pidevalt pingutasid, ei õnnestunud see neil päriselt kunagi, alati oli neil tunne, et ühel või teisel põhjusel arvati nad sealt välja. Võõrandumine ning sellest välja kasvav häbitunne ongi raamatu kandvad teemad. Häbi alguses oma päritolu, hiljem aga juurte maha matmise ja väikekodanlikkuse pärast. See algab pealtnäha väikestest asjadest, näiteks aktsendist tulenevast piinlikkustundest, kuid kuna sellest ei suudeta lahti lasta, kasvab see järjest suuremaks ning muutub aina talumatumaks. Annie isiklikku distantsi maailma suhtes suurendab kindlasti ka maailmasõjaaegne lapsepõlv, sündinud on ta ju 1940. aastal – koolis kutsuti temavanuseid sõjaaegseteks lasteks.

Võõrandumine, häbi ja talumatus – need võiksid olla märksõnad, millega võtta kokku terve jutustus. Algab ju raamat tsitaadiga Jean Genet'lt: "Ma pakun välja selgituse: äraandjal ei jää muud võimalust, kui kirjutada"; seega näeb autor oma päritolu maha matmist bourgeoisie'sse kuulumise nimel äraandmisena. Selline arusaam olukorrast on aga vaid autoril endal. Tema vanemad sündisid mõlemad vaestesse töölisperedesse, aja jooksul töötasid nad end üles ning rajasid oma kohviku, mida pidasid kahekesi vanaduseni välja. Viisi, kuidas on kirja pandud Annie isa lapsepõlv, võiks kirjeldada selle realismile kalduvas veidi lootusetuna paistva maaelu kujutamises koguni tammsaarelikuna. Millise triumfi vanemad siis oma elujärje parandamisel saavutasid! Et sellega kaasneb kuulumine mingisugusesse keigarlikku bourgeoisie'sse, on vaid väike häiriv aspekt, millega peab paratamatult leppima. See oligi peamine ebakõla Annie ja ta isa vahel – rõhuv paratamatus, mida isa tundis, ning mida seetõttu pidi ka Ernaux ise kannatama.

Teose ülesehituses midagi keerulist ei ole. Tuumikuks on Annie isa ning tema ümber toimuv, sünnist surmani ja üsnagi kronoloogiliselt, kuid sinna juurde on tikitud pisteid teistest hetkedest, juhul kui autoril on kirjeldatava olukorraga mõni muu mälestus seostunud. Lisaks jutustusele on Ernaux loo keskele pikkinud mõtteid ja kommentaare ka raamatu kirjutamisest endast, milles selgitab valikuid, mida on mälestusi kirja pannes teinud. Need pole aga neutraalsed kõrvalepõiked, vaid mõtteavaldused, millest õhkub kurbust. Autor ei näi kohati oma mälestusi taluvat ning jääb mulje, et sellised vahekäike kasutab ta millegi seletamise ettekäändel pausidena, et juhtida oma mõtet eemale käimasolevast loost. Justkui oleks sellest kirjutamine tema kohustus. "Vaid alandust tundnud mälu võis need mulle alles hoida. Ma olen mugandunud selle maailma soovide järgi, milles elan, ja mis teeb kõik, et teil madala päritolu mälestused kaoksid, just nagu näitaksid need halba maitset," (lk 46) ütleb ta ühes sellises passaažis.

Et mälestustele teatavat värvingut anda, on Ernaux kasutanud kaldkirja. Sellega märgib ta sõnu või väljendeid, mis on minevikust eriliselt meelde jäänud – mille juures on midagi veidrat või mis mõnel teisel põhjusel on pähe kumisema jäänud, nagu ta ise ka ühel hetkel selgitab. See on lihtne, kuid just selle tõttu peenetundeliselt mõjuv võte, mis aitab toonitada mõne olukorra juures selle veidrust. Võib jääda küll ebaselgeks, millele täpselt autor tähelepanu pöörata tahab, kuid see teebki jutustuse lugeja jaoks isiklikumaks. Tekib tunne, nagu oleks sõbraga sattunud kellegi kolmanda juurde, kelle jutust ja käitumisest õhkub midagi häirivat, mida keegi teine ei paista tajuvat, kuid mille olemasolus kahekesi sõnatult nõustute.

"Koht" on kirja pandud niivõrd isiklikult, et mõjubki kui vestlus sõbraga, kelle ees ei pea midagi varjama. Ernaux ei kehtesta reeglistikku vormi ega mõttearenduste osas, vaid kirjutab asjadest nii, nagu talle pähe tuleb. Kohati on seosed ehk liiga hüplikud – jäävad lugejale segaseks –, kuid sedavõrd isiklikumana kirjutatav mõjub, paiguti näib, et vaid enda jaoks autor selle paberile pannud ongi. Keel on lihtne ning erilist ilutsemist seal ei leidu. Sellises "argises" stiilis kirjutas Ernaux ka oma vanematele, sest midagi teistsugust oleksid nad tajunud kiiluna, mida Annie nende vahele proovib lüüa. Samuti mainib autor, et alguses tahtis ta kirjutada isa surma puhul romaani, kuid ei suutnud – ta ei oleks sellises vormis suutnud kirjeldada elu, mida isa elas. Ehk ongi "Koht" posti panemata kiri isale, seletus, kui raske oli autoril taluda tema elu, miks ta hoidis vanematekoduga distantsi, ja ehk ka põhjendus, miks Annie ei suutnud isale end avada, olla temaga isiklik – ning et hoolimata sellest kõigest on tema armastus isa vastu tohutu.

Vaatamata lihtsale kirjutamisviisile on autor enda või vanemate elukäigu illustreerimiseks kasutanud ohtrasti kauneid kujundeid. Need aga ei peitu otsestes võrdlustes, vaid selles, kuidas on mälestuspildid paigutatud. Lõigus, kus Ernaux kirjutab, kuidas vanemad nooruses endale uue elamise soetasid, mõjub lause "Täitus unistus, eriti emal – "tuba ülemisel korrusel"" (lk 24) kui õhkamine, mis võtab kokku terve vanemate elukäigu: soovi pääseda töölisklassi vaesusest, labasusest, mõtlematusest; soovi olla haritud ja pakkuda oma lastele parimat, mida neil endil lapsepõlves ei olnud. Veidi hiljem kirjeldab Ernaux sünnipaigast uude linna kolimist nii: "Sakslased olid linna maha põletanud, laadatelgid ja karussellid kõrgusid varemete kohal" (lk 32). Lausest paistab välja tollal alles paariaastase autori lapselik meel, tema pilku püüdis hävingu asemel laadakompleks. Tekib paralleel tema ning Yvetot' elanike väärtuste vahel – justkui valitseks samasugune lapsemeelsus ka nende peades, naiivsus, milles ehk peitubki väikekodanlikkuse südamik.

Oma vanemate elu kaudu vastandab Ernaux lihtsa inimese maa-ilma bourgeoisie'le, mille liikmed ei ole ehk pidanud elu jooksul tegema niivõrd palju tööd, nägema nii palju vaeva, et teenida välja oma koht päikese all, nagu autor kirjeldab oma isa tegemas. Ehk sellepärast, et jõukamatel inimestel pole vaja elutingimuste pärast muretseda, aga tegutsemisvajadus on siiski alles, tekibki linnaelu kõrgematesse kihtidesse väikekodanlik mull, kus hoolitakse peenuse ja noobelolemise nimel väärtustest, millel praktilist põhja on väga raske näha – riietusele, käitumismaneeridele, kasvõi aktsendile seatakse väga kindlapiirilised, kuid arbitraarsed nõudmised, millele vastamine seda tegutsemisvajadust rahuldab. Justkui lapsed, kes leevendavad igavust mänguga, määrates igaühele kindlad rollid. Et aga need nõudmised tulevad inimestelt, kes on elujärjel, mille saavutamine on lihtinimese unistuseks, mõjuvad nad Annie perele väga rangetena. Mida vanemaks autor saab ja mida rohkem ta end väikekodanliku maailma osana tunneb, seda enam avaldub talle selle pinnapealsus ning see, kui sügava hingega on ikkagi tema vanemad, kui sügav oli tema lihtne isa.

"Koha" keskmes on küll isa, ent teemasid, mida raamatust välja lugeda annab, on veel palju. Olles kirjutatud erakordselt isiklikus laadis, puudub teosel kandev sõnum – on vaid sündmused ja mõtted, mis on pandud kirja nii, nagu nad olid (või kuidas meelde jäid), mistõttu mõjub lugu tervikuna kui Rorschachi tindiplekk, mille puhul see, mis sealt paistab, sõltub eelkõige lugeja enda kogemustest ning vaimsest seisundist. See on korraga kriitika väikekodanluse pihta, valgusvihk töölisklassi vaesesse ja pragmaatilisse ellu ning armastusavaldus isale, mis jäi autoril õigel hetkel ehk tegemata. Hinnanguid toimuvale annab aga vaid lugeja, ja kui mõni on ka Ernaux' enda oma, on antud selgelt mõista, et seda mõtles minategelane selles kindlas ajahetkes – kas seda arvamust jagab autor ka praegu, ei puutu asjasse. Lõppude lõpuks keerleb kõik ikkagi ümber lugeja.