Kui aeg kuulub inimesele, siis ajastu kuulub inimkonnale.

On põhjust tõsta klaas, kui Nobeli kirjanduspreemia saab naine. On põhjust teha seda kaks korda, kui laureaadi teos tõlgitakse eesti keelde. Kirjastus Tänapäev on andnud mu šarmantselt intelligentsele joomingule tõuke, tuues Sirje Keevalliku tõlkes avalikkuse ette Annie Ernaux' üdini raputava "Aastad" (originaalis 2008. aastal ilmunud "Les années").

"Aastate" puhul paelub mind eelkõige Ernaux' strateegiliselt poolikuks jääv enese eemaldamine kirjeldatavatest sündmustest. Ta ei tee seda täielikult, ei lasku viimaste kes-keda-kuhu-sündmuste ajakirjanduslikult külma raporteerimisse, ning samas ei jäta eemaldumata – nii saab tekst isiklikuks interpretatsiooniks. "Aastad" on kirurgilise täpsusega loodud narratiiv, kus vestjaks on korraga nii "meie" kui ka "see naine". Selles puudub "mina", keda tavaliselt võib kohata mälestusraamatute ridadel ning kelle tegevus annab sündmustele kindla mõtte, maitse ja motivatsiooni. Jäädes kollektiivse ja individuaalse vahele, loob Ernaux lugejale võimaluse suhestuda poliitiliselt aktiivse kogukonnaga, tuletades samal ajal meelde naiseks olemisega seotud ühiskondlike kogemuste iseära.

See tasakaal on loodud tahtlikult ja sihikindlalt, nagu võib järeldada Ernaux' ülejäänud loomingust, autobiograafilistest teostest "Sündmus" ("L'événement", 2000) ning "Ennast kaotada" ("Se perdre", 2001). Viimane on vastupidiselt "Aastatele" piinlikkuseni isiklik, subjektiivne päevikute kogumik ajast, mil Ernaux oli Prantsusmaal resideeruva Nõukogude Liidu atašee armuke. Kui "Aastad" laskub sotsiopoliitilistesse detailidesse ja kirjeldustesse, siis "Ennast kaotada" ei sisalda grammigi välismaailma. Selles eksisteerib ainult tundeline tasand – päevikukannete juurest puuduvad isegi viited kuule ja aastale. Ainult päev, ainult armuvalu, või vastupidi, armurõõm, sõltuvalt proua Saatuse tahtmisest.

Sarnast mudelit kasutatakse ka hilisemas "Tüdruku mälestustes" ("Mémoire de fille", 2016), kus ilukirjandusliku loo lähtekohaks on jutustaja esimene seksuaalne kogemus. Siin võib – ja väga põhjendatult! – tõmmata paralleeli Simone de Beauvoiri postuumse romaaniga "Lahutamatud" ("Les inséparables", 2021), kus Beauvoiri sügav reaalselt eksisteerinud sõprus klassiõe Elisabeth "Zaza" Lacoiniga paigutatakse väljamõeldud sündmuste ja olude keerisesse. Reaalne faktiline sündmus annab tõuke kujutlustele ja kujunditele.

Annie Ernaux ja Simone de Beauvoiri kõrvutamisel avaneb võimalus laiemaks feministliku memuaristika aruteluks – pealegi on Ernaux 2000. aastal kirjutanud ka oma blogis^[1] "punasest lõngast", mis teda Beauvoiriga seob. Beauvoiri neljaosalises autobiograafilises tsüklis, eriti selle esimeses teoses "Kohusetundliku tütre mälestused" ("Mémoires d'une jeune fille rangée", 1958), on kolm mõõdet. Lugejale tutvustatakse (1) Prantsusmaa bourgeoisie-klassi elu, (2) poliitilist olukorda ja sündmustikku ning (3) naiseks olemise piiravat kogemust. Selles näitab autor tugevat kontekstitaju ning teadlikkust klassi, rahvuse ja soo mõjust mitte ainult minapildile, vaid ka prillidele, läbi mille elu kulgu vaadeldakse ja interpreteeritakse. Taoline eneseteadlikkus on igati oodatav Beauvoirilt, kelle magnum opus – "Teine sugupool" ("Le deuxième sexe", 1949) – oli selleks ajaks juba ilmunud ning raiunud kivisse postulaadi, et ühiskonnaelu kogemus paraku sõltub suguelunditest. Õnneks lohutab Beauvoir meid tõdemusega, et keha faktiline olek on ületatav autentse olemise saavutamisel nii "Ebaselguse eetikas" ("Pour une morale de l'ambiguïté", 1947) kui ka "Teise sugupoole" kõige tuntumas postulaadis – "naiseks ei sünnita, vaid saadakse".

Annie Ernaux ei pelga "Aastates" samuti naise pilku ehk soo prismat: kuigi esitatud mälestused on kollektiivsed, alates tüütutest reklaam-slogan'itest ja lõpetades AIDS-i ohvrite ühise leinamisega, on nendes selgelt tajutav hoiak, et mälestusi edasikandev tegelane – "see naine" – on karjamõtlemise ja -meenutamise lahutamatu osa. Naine sündmuste tõlgendajana on osa kollektiivsusest, tema lugu on kogukonna lugu, tema aeg on inimkonna aeg. Vasakpoolsete tudengiprotestide kõrval on laval ka abordiküsimus, rinnavähk, seksuaalsus ja sellega kaasnev hoorastigma. Feministlik memuaristika ja mälupoliitika jäljendavad kohati teadlikult traditsioonilist meestekeskset vaadet mälestuste kirjapanemisele, kus peategelase kõrval on vähemustel ainult nii palju kohta, kui ääremärkustes ruumi on.

"Aastates" on Ernaux armukesed, abikaasa ja emaduse pigem kõrvale jätnud – nad ei ole sündmuste lahtimõtestamisel kesksed. Erinevalt paljudest traditsioonilistest naiste (auto)biograafiatest, kus pööratakse kohati fanaatilist tähelepanu suhtele laste ja abikaasaga, on Ernaux loonud narratiivi, kus perekonnaseis on kõigest kanne rahvastikuregistris, mitte isikut defineeriv näitaja.

Kiidulaulu kõrvale ei saa mainimata jätta "Aastate" üht märkimisväärset nõrkust – see on tõlkesse kohutavalt raskesti kohandatav. Annie Ernaux kirjeldab oma tavalist olmet, lisamata selgitavaid antropoloogilisi täpsustusi nende jaoks, kel polnud õnne sündida Prantsusmaal vahemikus 1941–2006. Viited reklaamide tunnuslausetele või järjekordsele head maitset solvavale raadiohitile jäävad skemaatiliseks ja kaugeks. See ei ole mitte Ernaux' stiili, vaid pigem elu paratamatuse probleem – ka meil oleks raske välismaisele lugejale edasi anda fundamentaalset mõju, mida Eesti ühiskonnale avaldas näiteks Rimi "tudish-piip". Seeläbi jääb osa "Aastatest" lugejale kaugeks, pigem reisikirjade-laadseks kogemuseks. Teine raskus seisneb tõlkes: kuna prantsuse keele struktuur ja lauseehitus on eesti keelest niivõrd erinevad, on Ernaux' pikad voolavad laused tõlkes kohati kohmetud ja rasked, kaotades osa oma rütmist. Siiski tahan tunnustada tõlkijat Sirje Keevallikut, kes kandis väljakutse auga välja.

Annie Ernaux sai Nobeli kirjanduspreemia täpselt õigel hetkel. Feministist kirjandusteadlane Katherine Binhammer tõi kord välja, et kirjanduse kui kunstiharu väärtus hakkas avalikkuse silmis langema samal ajal, kui seda hakati nägema naiste pärusmaana.^[2] Sama mõtet laiendab kirjanik Siri Hustvedt kogumikus "Emad, isad ja teised" ("Mothers, Fathers, and Others", 2021) rõhutades, et naiste loodud kirjanduses kiputakse tajuma, kuidas see on oma olemuselt korraga vähem ja rohkem kui meeste oma – see on rohkem emotsionaalne, rohkem isiklik, rohkem autobiograafiline, kuid vähem intellektuaalne, vähem kontrollitud, vähem universaalselt kõnetav. Annie Ernaux pöörab selle pahelise eelarvamuse pahupidi – kollektiivne autobiograafia on loomult universaalne ning balanss "meie" ja "selle naise" pilkude vahel on intellektuaalse pingutuse tipp. "Aastad" kuulub kõrgkultuuri, isegi kui mõni vaimupimedam hing seda naiskirjanikult oodata ei osanud.

Sest kui aeg kuulub inimesele, siis ajastu kuulub naisele.

 ***

^[1]   Vt https://www.annie-ernaux.org/texts/le-fil-conducteur-qui-me-relie-a-beauvoir-2/.

^[2]   Katherine Binhammer. "Feminist Literary History: How Do We Know We've Won?" – Women's Writing 1660–1830 – Feminisms and Futures. London: Palgrave Macmillan, 2016, lk 61–78.