Eesti Arhitektide Liidu pikaajaliselt juhilt ja arhitektuuribüroo Salto arhitektilt Männilt oodatakse linnaarhitektina pikaajalist visiooni ja põhimõtteliste valikute sõnastamist. Männi visioon on teha Tallinnast Läänemere kõige parema elukeskkonnaga linn.

"Konkurents on muidugi suhteliselt tihe. Näiteks Kopenhaagen on meist umbes pool sajandit ees ja ilmselgelt minu ametiaja jooksul me sellele järgi ei jõua, aga see on selline üldeesmärk, kuhu me peaksime liikuma," selgitas Mänd Vikerraadio stuudios.

Monofunktsionaalsus

Täpsemalt peab Mänd oma ametiaja märksõnaks mitmekesisust. "Tallinna puhul näeme, et siin on monofunktsionaalsed piirkonnad. Nii rahvastiku, funktsioonide kui ka elamu tüpoloogia mõttes. Paraku oleme endiselt selles samas rütmis. Kui vaatame näiteks Lasnamäge, mis on linnaosa, millega tuleb väga jõuliselt tegeleda, et vältida probleeme, mis on seal juba arenema hakanud, ja vaatame, mida me sinna ehitame, siis me tegelikult taastoodame Lasnamäge," nentis Mänd.

"Uued kortermajad kopeerivad täpselt seda sama mudelit, mida on seal tehtud 1970. aastate lõpust saadik ja linna ning ühiskonna tervikpilti vaadates ei ole see jätkusuutlik," lisas ta.

Probleeme on Männi hinnangul ka vanalinna funktsiooniga, mille kohalikud elanikud on enda jaoks kaotanud. "See on muutunud lihtsalt turismiatraktsiooniks," märkis Mänd ning lisas, et mõttekohta pakuvad ka teised
"-mäed", nagu Mustamäe ja Väike-Õismäe, mis on endiselt magalad. "Seal ei ole näiteks töökohti ega vaba aja veetmist."

Segregatsioon

Monofunktsionaalse linnaplaneerimise probleemi taustal on ka ühiskondlik segregeerumisprobleem. Selle lahendamiseks tuleks Männi hinnangul teha algust erakondade-ülese kokkuleppega. "Kõik saavad aru, et see probleem on tekkinud ja ainult suureneb. Poliitilised vaidlused tekivad pigem selle üle, kuidas me peame selle probleemiga tegelema. Aga esmane samm on probleemi teadvustada ja järgmiseks rohkem monitoorida linnas toimuvat. Meil küll vahel viiakse mingeid uuringuid läbi, aga ega me tegelikult kõiki protsesse ei tea," märkis Mänd.

"Segregatsiooni-teemaline info pärineb näiteks üleeuroopalisest uuringust, kus osales Tartu Ülikool. Ka see info on juba natukene vananenud. Nii et tegelikult me neid arenguid ei tea. Samamoodi ei tea ka uusimmigrantide paiknemist linnas. Kas meil on juba tekkinud mingid piirkonnad, kuhu nad on koonduma hakanud või paiknevad veel hajusalt," selgitas ta.

Siinkohal peab Mänd linnaarhitektina enda ülesandeks neid protsesse ette näha ja koguda vastavat infot, mille põhjal vajadusel sekkuda.

Mänd tõi välja, et Rootsi linnad nagu Malmö ja Stockholm, ning ka Pariisi eeslinnad, kust tuleb peaaegu iga aasta lugusid autode põletamisest, ongi head näited sellest, kui linnaplaneerimisel pole segregatsiooni probleemidega tegeletud. "See kahjustab kogu linna arengut ja majandust. See ei ole ainult sotsiaalprojekt, vaid ka majanduslik probleem samamoodi," lisas ta.

Tallinna monotsentrilisus

"Tallinna suur puudus on see, et see on ka monotsentriline linn. Meil on kesklinn, aga linnaosakeskuseid kui selliseid pole, kus oleksid restoranid, kohvikud, ärid, kuhu inimesed lähevad õhtul aega veetma. Kõik rändavad kesklinna kokku ja lähevad siis siit uuesti laiali. Nõmmel mingil määral on, aga see on lihtsalt ajalooliselt nii kujunenud. Mustamäel, Kristiines – no ei ole. Kristiine keskus ei ole linnaosakeskus, see on ühe ettevõtte kontrollitud ruum, kus on jõupositsioonil alati suured ketid," toonitas Mänd.

"Kohalikul ettevõtlusel ei ole nii lihtne jalga ukse vahele saada. Samamoodi on inimestega. Kui lapsed seal ruumis, mida see turvamees kontrollib, istuvad ja toimetavad, siis nad suunatakse sealt vaikselt minema. Nii et mitmekesisus on selline kokkuvõttev sõna," rääkis ta.

Omavalitsuste sekkumine linnaplaneerimisse

Arhitektide liidu juhina kutsus Mänd Helsingi näitel üles kohalikke omavalitsusi linnaplaneerimis-protsessides jõudsamalt sekkuma, lähtudes ühiskonna ja linna tervikliku arengu huvidest. Mänd näeb, et linnaarhitektina on tal võimalik just seda teha.

"Kindlasti tuleb vaadata ka planeerimisseadusesse sisse, ja see on hetkel ka riigi tasandil lahti, see seadus läheb muutmisele ja Tallinn on sinna mingil määral juba sisendit andnud," sõnas Mänd.

"Aga ka nende olemasolevate reeglite raames on võimalik seda täiesti vabalt teha. "Jõulisema sekkumise" all pean silmas ka seda, et linn peab arendajate ja riigiga rohkem koostööd tegema. Siiamaani on see natukene kaevikusõda meenutanud. See n-ö PPP mudel on Tallinnas pikalt põlu all olnud. Sellel on ka väga konkreetne põhjus, mis on seotud 15 aastat tagasi röövellikel tingimustel tehtud koolide haldamislepingutega," selgitas Mänd, lisades, et siinkohal tuleb au anda endisele linnapeale Mihhail Kõlvartile, kes üritas neid lepinguid muuta ja saavutas ka mingit edu.

"Nende tehingutega lörtsiti see formaat ära ja seda ei usaldata. Aga ma usun, et nüüd on piisavalt aega mööda läinud, et seda formaati tuleb vaikselt hakata ellu äratama."

Üldplaneeringute ümbermõtestamine

Tallinna Linnavalitsuse teadaande järgi jääb linnaarhitekti vastutuseks ka "üldplaneeringute tempokas koostamine". "Üldplaneeringud tuleb muuta lihtsamaks. Näeme, et need kehtivad päris pikka aega, samas arusaamad linnaplaneerimisest on väga kiiresti muutunud. Me ei saa üldplaneeringutega linna arengut mingist hetkest lukku panna. Tuleb kriitiliselt üle vaadata, mis seal sees on. Detailidega võiks ikkagi tegeleda detailplaneeringutes," toonitas Mänd.

"Kindlasti tuleb seal üle vaadata ka maa-sihtotstarbed. Tallinna linnal on maad vähe, seda oleme aastaid kuulnud, aga kui korra vaadata, mis on nende maatükkide funktsioonid, siis tekib aeg-ajalt kahtluseid, kas see funktsioon on kõige õigustatum," lisas ta.

Üldplaneeringud vajavad Männi hinnangul ka avaramat mõtlemist ja lähenemine, kus maa jaotatakse ainult äride, elamute ja tootmise järgi, on ajale jalgu jäänud. "Siin tuleb ka mitmekesisus sisse ja see eeldab ka muidugi seadusandluse muutmist. Aga võib-olla peaksime mõtlema hoopis selle peale, et me ei defineeri, kas esimene korrus peab olema elamis- või äripind, vaid defineerime selle hoopis ruumi kaudu ja ütleme, et selle kõrgus peab olema 3,5 meetrit, et sinna saaks teha korteri, või, kui linna olukord muutub ja sinna tuleb teistsugune inimene, kes tahab seal äri edendada, siis see ruumi suurus võimaldab ka seda teha," selgitas Mänd.

Linnahall

"Ma ei kiirustaks asjade lammutamisega. Asju võib lammutada ainult siis, kui see uus, mille asemele teeme, on parem kui eelmine. Siiamaani ei ole ma näinud ühtegi lahendust, mis oleks parem kui eelmine. Linnahall on küll räämas, aga tegelikult on tegemist Versaille'iga, mis on popsihurtsikute vahel, aga me ühiskonnana ei saa sellest aru. Eesti riik ei ole kunagi enam võimeline midagi nii suurt ja grandioosset rajama," sõnas linnaarhitekt.